[rev_slider_vc alias=”about-us1″ enable_paspartu=”no”]
Lugu
Kuidas me tulime
Vaikus
Vaikus tuleb alati kui aeg on sealmaal. 2008. aastal oli Vaikus. Maailmale algas siis majanduskriis, kuid meil oli korraga hea vaikne olla. Sellega algas ühtäkki Polygoni teatrilugu. Just ühtäkki- sest ei antud nagu aega järele mõelda või kaaluda. Suurprojektid ja erinevad rahvusvahelised loomingulised ettevõtmised olid Polygoni loojad Tamur Tohveri ja Tarvo Kralli piisavalt ära väsitanud. Peamine- hoolimata vahvatest tulemustest, ägedatest sündmustest ja meelitavast tagasisidest- me tajusime seniste ettevõtmiste juures tohutut energiakadu ning ressursi raiskamist. Inimestes, rahas, ajas, ideedes. Hinges. Milleks pidevalt end tõestada ja justkui veenda kedagI? Ei soovinud enam sellist elu, ei olnud raske senisest lähenemisest oobuda. Samas ei olnud sugugi lihtne lahti lasta olnust, teatrimaalima tavad ja väljakujunenud arusaamad... Elu Kutse ju jäi, sõnum oli endiselt, aga see teadmatus ja küsimus: milline see on, see uus Elu? Kuidas see kõik kujunema hakkab? Oli mingil moel õhus ka variant, et aitab teatrikunstist nüüd juba küll, maailmal on kindlasti veel palju põnevaid asju pakkuda. Kuid ometi- mõtles Tamur- teen veel vaid selle ühe loo, jääb süda rahule. Ja kutsus elupõlise sõbra Tarvo appi. Teater ei olnud plaanis. Ja plaani ennast ka ei olnud.
Aisting
Soovisime, et ei peaks enam tõestama, et väike on ilus. Tundlik. Rahulik. Tasakaalukas. Edasiviiv ja avardav. Mitte hüüdlausetes vaid olemuses: inimeselt inimesele. Mitte ülevalt alla või alt üles. Horisontaalselt ja lihtsalt. Siiralt, hingega, intiimselt ja täpselt. Ja uskusime- kui meile see uus ja siiras meeldib, siis on vähemalt sadakond inimest veel, kellele see meeldib. See on umbes kolm-neli teatrisaalitäit rahvast. Teater- ei ole etenduskunst. See on sõnum inimeselt inimesele. Puudutus, mitte just tõuge. Suuna valid Sina. Vaikus oli väga teretulnud.Oli soov kanda ja anda sõnumit. Oli soov puudutada. Oli palju vaba aega ja üks tekst, mis rääkis külmusest, kaduviku kuristikust inimeste vahel. Seisnud Tamuril sahtlis täpselt kümme aastat hetkest, mil ta seda esimest korda kuulis Berliinis. See oli Kristiani ``Külmapildid``. Sellest sai Polygoni esimene lavastus. Külmas endises katlamajas, kus valgusefekte sai kaunilt peegeldada vihmalompidelt betoonpõrandal- sest katus laskis läbi. Näitlejad tulid ja vaatajad tulid. Me ei plaaninud asutada uut teatrit, et teha midagi kardinaalselt teistmoodi, erilist, raputavat. Välja- või üleskutsuvat. Me soovime tänagi lihtsalt rääkida lugusid meist enestest. Jutustada Inimesi ja luua Sündmust. Sest see kõik on õhus ja ootab Sind, seda Pilvest allalaadimise hetke. Tuua pilved maa peale ja viia Sind Pilve. Et Aisiting oleks ergas. Ja me teadsime, et peame minema teatrimajast välja.
Ärkamine
Tegelikult ei pea kogu aeg valima. Ootamine on vahel sama kaunis kui ukse avamine. Kui ühel hetkel mõistad, et peegeldused, mida oled loonud, kannavadki päriselt valgust edasi. See on see mõistmine, et Sa oled midagi valinud valimata. Oled justkui ellu kutsunud, Sind on usaldatud ja Sa oled seda usaldust õigustanud. Nii nagu toona tajusime, et on veel sadakond mõttekaaslast, nägime üsna pea, et tegelikult on neid tuhatkond. Sestap oleme etenduse alates sageli ka ise uksel, et tere öelda ja pärast tänada. Ärkamine ei ole mitte ainult mõistmine, et see ongi Sinu Asi, mida sa teed, milleks oled kutsutud või mille tarvis on Sulle võimalus antud. Samaaegselt kui mõistad, et see on õige, tervendav ja jõustav vajalik tegevus, mis ületab Sinu isikliku maailma piirid, samal hetkel kui ärkad sellesse taipamisse, mõistad ka - et see ei ole mitte kohustus ja eluviis vaid vabadus valida: Sa ei pea seda teed minema, Sa ei pea kõike lõpuni viima ja sellesse justkui köidikusse känguma. Sa võid lõpetada igal hetkel! Ja just see teadmine hoiab kõik jõus! Vabadus lõpetada, teha teistmoodi. Hingata kergelt.
Valgus
See on see, miks meie juurde ikka ja jälle tullakse. Sest see teadmine kannab kõiki Su tegemisi ning paneb kogu ettevõtmise Hingama. Kõik need aastad. Kõik need inimesed: teatrisaalis, stuudiotoas, õpilased, õpetajad, külastajad, vanemad. Meie inimesed. Omad inimesed ja nende lood. Vabane kolmest: saada teada, olla keegi ja saada õnnelikuks. Esimene hoiab kramplikult kõigest kinni soovides omada kontrolli. Teine ootab elu lõpuni medalit, tiitlit ja aukraadi ning kolmas tunnustust läbi kahe esimese. Polygon on paljude võimaluste koht. Platvorm. Maastik mägede ja orgudega, mitte tõusude ja mõõnadega vaid kirgaste tippude ja sügavate taipamistega Sinus tasakaalu esile toomiseks. Äratamiseks läbi Su enese loovuse. Kui üsna pea peale teatri esimest lavastust korraks tagasi vaatasime, järgmisel aastal, oli selge, et Teatri juures peab olema avatud Teatri Kool. Seal õpetavad õpetajad peavad ise käima aeg-ajalt laval ja ise aeg-ajalt koolis. Kõik , mis sünnib päris laval, iga kogemus, jõuab sel moel Klassiruumi. Õppelavale. Kõik, mida avastatakse proovisaalis ja teatriklassis, jõuab kutselise näitleja tööriistakasti. Just nii on sündinud paljud meie lavastused, kutselised ja õpilased koos ühel laval, ühes loos. Just nii on sündinud Null Punkti Praksis- lavastaja ning näitleja vaheline tehnika sügavama suhte ja osaduse loomiseks saali ja lava vahel, teekonnal teadvuse kõrgemal tasandil. Täielikus neeldumises teineteisesse, Sündmusesse, Sõnumisee ja Imesse! Sestab teemegi üheskoos taotluse, et meie Ruum ei oleks kunagi tühi. Me kummardame Sinu ees, sest Kõik käib alati ringi! Harmoonia.
