e

Õnne sünnipäevaks, Wanda June

Kurt Vonnegut
Kurt Vonnegut: Õnne Sünnipäevaks, Wanda June!

26

aprill
Mängivad
  • Tamur Tohver
  • Karin Rask
  • Eero Spriit
  • Ragne Veensalu
  • Karin Käbi Kuus
  • Aarne Soro (Ugala)
  • Maarius Pärn
  • Kristjan Tammjärv
Lavastaja
  • Tamur Tohver
Lava ja kostüüm
  • Kalju Kivi
  • Tamur Tohver
Muusika
  • Maksim Galanin
Valgus
  • Triin Hook
  • Tamur Tohver
  • Aleksander Erstu
Produtsendid
  • Kristel Treier
  • Tamur Tohver
Produktsiooni assistendid
  • Anu Randmaa
  • Maria Kivistik
Maailmakuulus Kurt Vonnegut on eestlasest kirjandusgurmaanile tuntud oma satiiriliste romaanide “Tapamaja korpus viis” ja “Tśempionite eine” järgi.
Lõbus ja lihtsameelene lugu meestest, kes naudivad tapmist ja nendest, kes seda ei naudi. Naine, kaks armukest, ootamatult uude aega saabunud vanamoodne lihasööjast mees. Kivi ei jää kivi peale, toimub lõbus nõrkade näägutamine, lastakse püssi, kuid kõik jäävad ellu. Selle loo tegelased on: miljonär, kes sööb sibulat nagu õuna ja tapab mau-mausid paljaste kätega. Mees, kes heitis Nagasakile aatomipommi ja püüab mootorratta poodi tööle saada. Mees, kes müüb tolmuimejaid ja kelle elu uhkeim hetk oli, kui ta sai skautkotka teenetemärgi. Mees, kes polegi oma ema kassitoidufirmale maha müünud. Poiss, kelle ema ei leia paremaid peigmehi kui tolmuimejate müüja ja see lilla tohter. Ema, kelle mees kadus Amazonase vihmametsadesse 8.a. tagasi lootuses melonisuuruseid teemante leida ja kes ei taha, et teda sookra väänataks. Väike tüdruk, kelle jäätiseauto alla ajas, saksa ohvitser, kelle miljonär tappis paljaste kätega ja naine, kelle mehe jaoks oli kõik lõppenud 10 sekundit peale sõna “pühvel”. Selliste tegelastega naljalt naljast ei pääse.
“Meil on õnnitluste aasta! Ma armastan Vonneguti irratsionaalset ja ôrritavat viisi öelda asju läbi satiiri ja tuua üldistused maiseks. Parim näide on piloot Looseleafi (kes heitis Nagasakile pommi ja ehmatas kogemata ämma surnuks) lausung “Niikuinii see Nagasaki ja nüüd veel ämm”. Sama kõnekad on ka kõik teised Vonneguti tegelased. Selle loo esimene ime on selles, et on kirjutatud peale Vietnami sôda ja Ameerika lillelapsi, kuid iseloomustab tänast Eestit pea üksühele. Endiselt on päevpäevalt keegi püssitoru ees ja keegi teine seisab suurema môistmise ootel. Siin avalduvad koomilisel ja iroonilisel viisil tapmise eri môjud- relvaga või toitudes või ennast teiste arvelt kehtestades. Mul on olnud elus juhust lavastada seda lugu kord varem, kui see kôlas pigem veidra perekomöödiana. Mul on olnud juhust mängida ka Haroldi vastasmängijast Woodlyt. Ei kunagi varem pole see tekst olnud aktuaalsem kui täna ja nii inimesena kui lavastajana olen teinud läbi muutumise, mis Haroldil ees seisab. Kôik kannab vilja ja langeb kandvasse pinda. Ma tänan erilist näiteseltskonda ja eriti pikaaegset partnerit Karinit!” Lavastaja ja Haroldi osatäitja Tamur Tohver.

Meediakajastused

Teatrikülastaja blogi – “Kes meist ei teaks Wanda June’i?“, kirjanik Peep Ehasalu Eesti Päevaleht- “Tappa ei ole ilus”, kinnitab teatrikriitik Veiko Märka ERR – Pilk Kurt Vonneguti kangelaste päevikusse, “alfa-isased”, “lilla tohter” ja läbipõlenud kaitsekorgid närvisüsteemis ERR –  Polygon Teater läheb edasi Kurt Vonnegutiga ERRPolygon Teater alustab teatrihooaega õnnesoovidega Eesti Ekspress – “Mida vanemaks ma saan, seda parem ma enne olin”, intervjuu Kurt Vonnegutiga 12.veebruar 2004

Igatahes on tegu väga hea ja nõudliku näidendiga. Vonneguti proosa paremikule omane sarkastiline, kuid leidlikult vahelduv autoripositsioon väljendub siingi. (”Kõik toimub seksi baasil. Välja arvatud abielu.” ”Anda ilusale naisele haridus on sama kui valada mett šveitsi kella sisse.” ”Kui on sõda, lähevad kõik sõtta, välja arvatud jalgpallurud.” Harold: ”See tuba siin kubiseb vaimudest.” Looseleaf: ”Sa oled õnneseen! Minu tuba kubiseb inimestest.”) Juba pealkiri kujutab endast eetilist salto mortalet – see on kiri tordilt, mis telliti väikese tüdruku jaoks. Tüdruk hukkus enne sünnipäeva jäätiseauto all, kuid kondiitriäril õnnestub see siiski lihtsameelsele tolmuimejate müügiagendile maha müüa. Polygoni lavastus on terviklik, intelligentne ja dramaatiline. Teatri nappe tehnilisi (ilmselt ka materiaalseid) võimalusi arvestades on saavutatud maksimum.

Veiko Märka, teatrikriitik

Lubatud lõbus ja lihtsameelne lugu on hea määratlus, mis lõbustas ennast ja vaatajat variatsiooniga antiikkirjanduse suurest loost. Ometi polnud see kõva häälega naermise lugu, pigem kõverpeegel moodsast maailmast, mis tekitas ebamugavust ja naer polnud sugugi rõõmus. Tervikus oli mu meelest oluline ka hästi valitud etenduskoht. Vonneguti näidendi lavakirjeldust õnnestus KUMU auditooriumis väga hästi ellu viia ja Kalju Kivi oskas luua minimaalsete vahenditega kõneka lavakujunduse. Tamur Tohvri ja Eero Spriidi vaheline ping-pong oli nauditav. Haroldi tegelaskuju kujutasin lugedes ette küll hoopis teistsugusena, pigem Eero Spriidile sobivana. Samas on Tohvri olekus sellist seikleja natuuri, mis sobis Haroldi tegelaskujuga väga hästi. Kõige koomilisem oli kindlasti tolmuimejamüüja roll, mida Maarius Pärn mõnuga esitas. Eriline tunnustus läheb Polygoni enda kasvandikule Kristjan Tammjärvele, kelle ilmeid oli teiste dialoogi ajal lausa nauditav jälgida – kordagi ei kukkunud ta oma 12-aastase poisi rollist välja. Teiste rollilahendused olid tuntud headuses. Emotsionaalselt oli see minu jaoks vähem mõjus kui eelmine Polygonis nähtud etendus Väävelmagnooliad. Samas mõjus seekordne etendus pigem ratsionaalsele poolele – mäng müütidega, erinevad tegelaskujud kui arhetüübid, kirjutamise ajastu versus tänapäev jne. Mõtteainese pakkujale tasub alati tänulik olla. Ma ei oska öelda, kas oli see Vonnegutil omas ajas niimoodi mõeldud, oli see lavastaja või näitleja teene, aga Karin Raski naistegelane asetas oma suhetepeegli nii meestegelaste kui -vaatajate ette ning kindlasti polnud see peegeldus paljude jaoks just kõige meeldivam.

Peep Ehasalu, Sokos Hotels kommunikatsioonijuht ja kirjanik