Attitude and Nature of Praxis

The extending material for the director-coach

The attitude is both ethical and philosophical quality. In terms of practical use, the attitude manifests itself in many cases as emotional value, supporting or disturbing your developmental process both in craft but also in personal life. Therefore, it could be seen as a tool that combines awareness of one’s internal qualities, perceptual tools, and individual and creative possibilities within this field. The right attitude extends the consciousness of both the actor and the director. This alleviates personal hesitations and improves self-confidence on both sides, therefore decreasing the hesitance about one’s qualities. This, in turn, alleviates the ego’s fear and possible confrontation. Moreover, the grounding theory for the entire Zero Zone Praxis is an Abhyasa and Vairagya principle from the original Vedic philosophy (passion/attachment to continuous practice and dispassion/detachment from dual dependencies, fears and desires). This approach cultivates a balanced mind and consideration of each other, caring. The opposite process could take place in the case of authoritarian theatre-making, read more from Tamur’s article about findings in Stanislavskian craft in Taylor and Francis’ Stanislavski Studies.


In Vedic philosophy, the idea behind Abhyasa and Vairagya discipline is that in the case of regular practice, there will be no destructive thoughts or emotions at all and communication with the external and internal world is harmonized (see in main report page). Therefore, this is an appropriate attitude to practice in the daily actor-director relationship. The Zero Zone praxis has been developed with practical exercises and techniques to make this attitude possible and learnable. However, mere understanding of or willingness towards the described attitude will not bring the desired result as the habitual and subconscious emotional behaviour with repeating mind patterns is powerful. This repetitiveness could be changed only via concrete techniques.

Abhyasa and Vairagya

Vedic Philosophy

Furthermore, in Vedic philosophy, Abhyasa and Vairagya are articulated to accomplish two of eight internal sources in Yoga practice, Yamas and Niyamas. Yamas include the ethical code of non-violence, truth, honesty, sensual abstinence and non-possessiveness. Niyamas are cleanliness, contentment, austerity, self-study and resignation. Practicing the Niyamas is said to give the practitioner the inner strength, clarity and discipline that s/he needs to progress on his/her self-cultivation journey. A recent study (Srinivasan, 2021) indicates that students who have practiced Yama and Niyama bear concern for the welfare of self and others in the environment. This sattvic quality reflects a holistic spiritual outlook, a quality which is needed in this age of environmental degradation and poor interpersonal relations both at workplace and at home. The practice of the Yama and Niyama heightens awareness and cognitive ability, provides the basis to regulate emotions, and removes blockages of vital energy in meridians.
Energy meridians- Nadis. This is a purely bodymind experience and approach. See about Yamas and Niyamas and read more in Srinivasan T M. ’Ethics in Yoga’ https://www.ijoy.org.in/text.asp?2021/14/2/87/315760

Preventive Praxis


Therefore, the nature of the ZZ praxis is not predominantly about decreasing/alleviating stage fright or other destructive personal emotions appearing during the rehearsal/performing processes but also increasing preventive qualities, supporting skills (decision-making and focus guiding and philosophy to achieve a balanced mind and tackle negative phenomena in the performing and preparing craft. First, to prevent conflicts in the actor-director dyad and then at the performance time. It is not dealing with emotions, but rather with the attitude, personal self-cultivation (designed according to the needs of Performing Arts) and perceptual skills, concentration, focus and emotion guiding. This is how the ZZ praxis becomes a preventive praxis rather than a cure of the consequences, in every sense, and this is also why it is idiosyncratic and original. Today, most of the literature describing the methods against stage fright appears to be about retroactive remedies.


Leave the galoshes behind the door

And now, returning to Stanislavski, he believed theatre has a powerful influence on people, where the actor must serve as the educator. Therefore, he complied his Ethics: three different ways through which studio practice impacts on everyday life – ‘surface’, ‘technical’, and ‘ethical’ levels – should be evaluated. Stanislavski's Ethics are proposed as a possible paradigm in mapping future considerations on performer training. One of the most famous citations from this – ‘leave the galoshes behind the door’ – means: do not bring daily troubles to the rehearsal studio. Even with a century on from Stanislavski and thousands of years from the establishment of Vedic philosophy and Yogic practice, Performing Art is today again in need of being revitalized with self-cultivation. On this point, ZZ praxis resonates robustly with both ancient experiences and Stanislavski. As Stanislavski was concerned with providing practical assistance to theatre professionals, leading to an emphasis on techniques that can be employed in the daily routine of rehearsal and performance, the Stanislavskian acting and directing craft already partly includes coaching principles: using conscious willpower and the observer-witness position (for self-reflection) in character creation and the open-ended questions to lead the actor to a final agreement between the director and performer, even these elements were not articulated directly this way on his time. On the other hand, as Stanislavski derived approximately 40% his actor training elements from Yogic practice (his known Circle of Concentration for example)
You can find more in Aquilina, S. (2012) ‘Stanislavsky and the impact of studio ethics on everyday life’. Theatre, Dance and Performance Training, 3(3), pp.302-314 and
Tcherkasski, 2016.

… this helps to get familiar and already into more dedicated connection with new further partners and avoid also stage fright!

Robin, 43 / Professional Actor for thirty years

The absorption is so strong. I practice it every evening, from the need

Ann, 28 / Actress

Actors usually love games. This made it easy to start with the process, I actually found myself supported by them and this, in turn, reignited myself.

Erin, 69 / Director with outstanding career

This was challenging for me with the 1st case study – how will the ensemble follow the idea of additional training. Fortunately, they took the extra training as something refreshing, with joy!

Tim, 52 / Experienced Director for Stage, TV and Radio

I immediately felt a decisive confrontation as the director started from the wrong end. I used the Shift instead of starting to argue with her to defend my reaction. This saved the situation and bought personal relief!

Laura, 29 / Renown film and stage actress

Extraordinary absorption... profound, deep focusing and uninterrupted performing flow

Nick, 36 / Film and Stage Actor, TV Host

When my attention will trace my mistake in performing, I execute the shifting and this brings me immediately back. I apply the technique to continue where I left off.

Simon, 32 / Actor and Director

If it [the performing] starts to slide away from the track, I always take this moment to concentrate back [into the flow], to abandon the surrounding noise to step back to the agreed path what I came here to walk

Simon, 40 / Actor and Director

The Jump is really effective […] … even with a partner with whom you have been a colleague for a long time. You will discover the eyes and go in a somewhere intense connection.

Alice, 36 / Multilingual Actress

I would like to use the ZZ techniques at the time of make-up, sitting in the chair, this is the preparing and kind-of tuning-on moment.

Christy, 45 / Renown actress and Director

The directors come and go, they do not care about an actor’s condition.

Nick, 36 / Film and Stage Actor, TV Host

…it is much more helpful for the actor to do his job when such training comes. In the repertoire theatre no-one does joint preparation anymore.

Nick, 36 / Film and Stage Actor, TV Host

It would be nice and much easier if every rehearsal starts with a concentration exercise and this is agreed, common behaviour.

Ann, 28 / Actress

Sa oled nii Sõnum kui selle Kandja.

Hirmu ei ole vaja karta. Ta hoiab meid tagasi rohkem kui arvata oskame ning väljendub ootamatutes kohtades. Võtab võimust avalikult või salaja. Hirm ja ärevus on meile ellujäämiseks antud, kuid oskamatus nendega toime tulla viib foobiate ja afektideni. Seda ei ole meile kaasa antud ja sestap ei oska me sellega toime tulla. Hirm põhjustab ärevust ja hirm põhjustab elevust. Et elevus säiliks, tuleb ärevust ennetada.

Ma ei ole kunagi käinud tööl. Ma olen alati pidanud arvestama oma füüsilise ja vaimse suutlikkuse ning finantsiliste võimalustega. Ma olen teoks teinud kõik oma intuitiivsed taipamised ja selliselt realiseerinud kõik vajalikud edasiviivad soovid. Ma olen siin ja praegu ja aja saabudes liigun edasi. Ja vahel on mul tunne, et mind ei olegi olemas. On vaid sõnum kõikvõimalikkusest, headusest ja tasakaalust.

See energia, see kordumatu tunne etenduses.

Andrus, 42

Siia tuled kui koju. Siin on eriline õhustik, hingamine. Sa leiad ennast siin üles.

Anu, 32

Alati kui kaotan mängides järje, rakendan keskendumist otsaesisele sihtmärgi-punktile. See aitab rajale tagasi

Siim, näitleja, 32

Enamus eestlasi teab teda siiski võrratute laulutekstide kaudu. Jaani lood on alati kerged, selged, lihtsad, tegelased on otse elust. Ja mitte kunagi pole mitte ükski neist “normaalne”. Võttes kasvõi “Meeletu” või “Palju õnne argipäevaks!” teksti või “Tuulevaikne öö” vms, imetlen alati seda sügavust, lihtsust, kergust ja kõige selle juures ka teatud valu… Ehkki Jaan ise nii ei arva! Õnn on olla Jaani kaasaegne ja tuua Jaani saladusi esmalt noorteni ja nende kaudu teatrikülastajale, sest tänapäeva muu müra summutab kõik erga.

Tamur Tohver Jaan Tättest

Siin ma õpin mõtlema. Näen teiste silmade läbi asju, mida ise veel näinud pole. Siin on tore olla mina ise.

Teatrikooli õpilased

See on MEELETU, millega teatritegijad ja näitlejad hakkama on saanud. Sellist emotsiooni annab tavalisest teatrisaalist otsida. See tükk räägibki ühest MEELETUST ja tema valikutest. Väga hea ja mõtlemapanev tükk.

Kaarel Mäesalu Facebook

Kas need on Polygoni õ p i l a s e d? Ma kujutan ette, millised on siis veel lood kutseliste näitlejatega!

Teatrikülastaja Sirje vaheajal

Tänud meeldiva etenduse eest, võrratu keskkond ja väga toredad andekad näitlejad!Supper!!!!

Sigri Facebook

Minul oli võimalus näha tänast (06.08) Urvaste etenduse peaproovi ja ma ütlen teile head sõbrad…. see mis hakkab toimuma nii laval kui teie sees on uskumatu!

Helger Urvastest

Ma käisin laupäevasel etendusel. Ma ei oodanud mingit erilist elamust, kuna olin filmi 2-3x näinud (ülihea!) ja arvasin, et mis need harrastusnäitlejad oma kitsastes oludes ikka teha suudavad. Aga sain superelamuse! Näitlejad olid ülihead ja just tänu nendele “kitsastele oludele” jõudis sõnum vist alles nüüd lõplikult minuni. Igatahes mul oli vist enamus ajast kananahk ihul, silmad märjad ja suu naerul. Aitäh-aitäh teile, te olete super-ägedad!!!!!

Teatrikülastaja Kati Facebookis

Tahaksin jagaga oma tänast teatrielamust. Lihtsate inimeste lihtne teater. Vaatad etendust… ja ometi istud nagu peegliees, kohati nagu häbipingis… kas me, eestlased, tõesti sellised oleme. Sai nii nutta kui naerda. Soovitan soojalt homme õhtul plaani võtta ja külastada. On oma linna tuttavaid nägusid ja pealinna uusi toredaid karaktereid. Läbilõige eesti inimestest, rõõmudest, muredest, unistustest ja reaalsusest. Tasub vaatamist.

Lydia, muuseumitöötaja

Levi ja Simona elavad “Roosas elevandis”. Arhitektuuriline kurioosum, ütlevad selle maja kohta need, kes näevad. Levi ja Simona elavad koos – veidrus seegi. Aga elatakse, kakeldakse porijälgede pärast kallil vaibal, narkoosidega kustunud mälestuste üle, lapse üle, keda ei saada. Katriin saaks. Ja saabki. Ometigi on see lugu kaugel olmerealismist, hõljudes kujutluse, ideaalide ja varjatud tegelikkuse kohal, luues mänguliselt painava maailma. Tõelisusel on “Roosas elevandis” teistsugused reeglid – omamoodi kurioossed needki.

Ott Karulin, Eesti Teatri Agentuur

Eilne teatrielamus oli meie jaoks väga põnev. Algul, kui ma toda üksikut rekvisiiti seal lava keskel märkasin, mõtlesin, et tea, kas sellest piisab, aga au näitlejale! – ta suutis lõpuks terve lava oma hullusega täita ja rohkemat polnud vajagi:) Roll ise oli muidugi raske ja intensiivne, kuid Tohver suutis selle kenasti välja kanda. Gogoli adaptsioon oli mu meelest väga õnnestunud. Esiteks – hea personaaž üle kandmiseks teise aega, sest ametnikud on vist selline arhetüüp, mis kunagi muutu… Ainult kostüümilõige natuke teiseneb ajas. Ametnikud olid, on ja jäävad, koos oma üliarenenud hierahiataju ja nähtamatu (või siis kaheldava) töise panusega. Kui me kuuleme sõna “ametnik”, siis me kujutame ette kedagi, kes isiksusena on täiesti ilmetu ja väliselt samuti, sest kannab ilmetut kostüümi, kuid tema käes on tükike illusoorset võimu. Etenduses kujutatud metamorfoos – ametnikust kuningaks – oli väga andekalt lavastatud. Tegelase vaimse destabiliseerumisega kaasnes ka ametniku rõivastest ehk sümbolist järkjärguline vabanemine ning tolmumantli muutumine kuninglikuks keebiks. Mis puutub kõigisse nendesse vandenõuteooriatesse ja meedia manipulatsioonidesse ja kogu sellesse agressiivsesse infovoogu, mis meid tänapäeval tabanud, siis selle all võib vankuma lüüa ka kõige tugevam mõistus, kui kaob selline asi nagu allikakriitika. Ma olen ise ka mõelnud, et teinekord tahaks lihtsalt kõrvad kinni panna ja mitte midagi kuulda ega näha, sest mida rohkem infot, seda väiksem on selle sisuline väärtus, seda suurem devalvatsioon. Lõpuks on see kõik üks kloaak, ei enamat… “Hullumeelse blogis” oli selle materjaliga huvitavalt ümber käidud. Pean silmas seda, et sümbolid olid kontekstidest lahti haagitud ja suvaliselt uuesti kokku pandud – mis on ju täiesti hullumeelne eks ole! – natsitervitus paaris “allahu akbariga” ja inglise kuninganna “hare krišnaga” jne. See oli nagu mingi äraspidine kaleidoskoop, keerad natuke ja juba on uus “hull kombinatsioon” käes:) Hm, ja veel pean ütlema, et mulle väga meeldis etenduse muusikaline taust, mis mängis osavalt vaataja emotsioonidega. Lõpus tuli isegi pisar silma, ausalt:) Siis, kui olid kadunud nii ametnik kui kuningas ning jäänud oli vaid üks hirmunud inimene – väga üksildane maailmas, kus on seitse miljardit inimest. Nii et te olete teinud tublit tööd ja palju õnne teile selle lavastuse puhul!

Annely Pekkonen / kirjanik

Ei ole siiani tänanud “Araabia öö” eest. Mõtlesin, et ehk mõtlen midagi välja, millel on sisu, mis on …midagi väärt. Kahjuks ei suuda ma siiski anda sellist tagasisidet, ilmselt sellepärast, et etendus puudutas mind liiga isiklikult, liiga lähedale, liiga kohale, liiga kümnesse. Ja veel – kõik oli algusest lõpuni hea.

Teatrikülastaja Kaari

Etendus vaadatud. Soovitan kõigile ! Väga teistmoodi aga väga huvitav…suurepärased näitlejad ja suurepärane koostöö. Kiitus lavastajale.Kindlasti olen nüüd üks teie järgmiste etenduste külastajatest.

Marge Ventsel, Facebook

Nähtud ja rõõmustatud. Kui püüda midagi kuidagi originaalselt kiita, siis kirjutaks, et alguses tundus justkui oleks tegemist muusikaga. Selline draama, mis koosneb justkui muusika, erinevate instrumentide poolt väljendatud mõtetest ja tunnetest. Kokku sai sellest selline draama-sümfoonia, kus killud, kui mitu erinevat leitmotiivi moodustavad lõpuks ikkagi terviku, mille nimi on näiteks tänapäeva tabamine. Tänapäev, oma argises olmelisuses ja tahadvõimitte, aga siiski ajatuga tihedas seoses. Me ei ole ju iial varem olnud kantud niisuurest teadmisest ja tarkusest, kui täna ja on kaunis, kui süda jääb alles. Aitäh!

Jaak Vackermann, Facebook

Mulle väga meeldis see teatriōhtu. Meeldis lavastaja käekiri, nüüd juba pisut tuttav, kui nii vōiks öelda :), näitlejate ansamblimäng (mōtisklesin ka tabava castingu olulisuse üle, et kui kuskilt oleks keegi olnud noorem-vanem-suurem-staarim, oleks kohe teine lugu olnud. Muusika, mida sai nii kripeldamajäävalt vähe, et tule vōi uuesti vaatama. Tekst! Ja kuidagi eriti meeldib mulle see saal. Mul on teie yle hea meel.

Kolleegide tagasiside

… kui tavaliselt on helikujundused ikka ühekordsed ja salvestatud, siis sedakorda istus Soo lava taga ning tekitas helisid iga kord live’s.

Janar Ala ajakirjas “Kitarr”

Lisaks suurepärasele tekstivalikule on Polygoni “Araabia öö” kaleidoskoobis ka suurepärane näitlejateansambel – Karin Rask, Meelis Rämmeld, Kristiina-Hortensia Port, Mart Aas ja Roland Laos – käsitlemas teemat, mis peaks meile kõigile vähemalt kaudselt tuttav olema: elu mitmekordses paneelmajas, kust ühel päeval läheb vesi ära. Üksteisele poolvõõrad inimesed muutuvad higises öös kangelasteks araabiapärases linnamuinasjutus, argisus muutub eksootikaks, eksootika maagiaks, “Tuhat üks ööd” kohtub “Hingede ööga”, metsistub ja raugeb.

Piret Jaaks “Roosa elevandi autor”

Mulle meeldis, et “Araabia öö” on nii põnev ja ettearvamatu. Kuidas laval on korraga mitu erinevat lugu erinevates kohtades ja ajahetkedel põimunud. Ja see kõik on nii selge ja lihtne mõista. Tavalisest igapäevaelust saab täiesti eksootiline põnevuslugu: täis kaotamisi, otsimisi, leidmisi, armastust ja actionit. Igav ei ole mitte ühelgi hetkel. Kõige suurem oht on, et vaatad etendust nii süvenenult ja lummatult, et ununeb isegi hingamine. Eriti nauditavaks tegid etenduse väikesed humoorikad nüansid, mis hiljem igapäevaelus meenuvad ja panevad mõnusalt muigama. Kogu “Araabia ööd” tasub vaadata kasvõi ainuüksi lõpulahenduse pärast! Ja eriti hõrguks muudab kogu etenduse kitarrivirtuoosi elav esinemine. Mart Soo on loonud kogu helikujunduse ning on etenduses pilliga kaasas kui kuues tegelane.

Kristel Treier

Selline lavastuse vormikeel näitab, kui paljudest detailidest koosneb käitumisele ja suhtlemisele aluseks olev kognitiivne protsess.Samuti näeb, kui palju võimalusi võib igal hetkel tegelikult eksisteerida ja kui vähe neist jõuab käitumise tasandile./… /Kui inimene astub mõnda välisesse labürinti, teisisõnu uude olukorda, mugavustsoonist välja (majahoidja näitel kadunud vett otsima), astub ta samal ajal enda sisemisse labürinti. Ja peab seal uue suuna leidma. Sellest, kuidas see tal õnnestub, tükk räägibki.

Tõnu Lilleorg

Kuigi ma pole näinud kaugeltki kõiki Polygon Teatri lavastusi, tundub, et räägin ehedusest, vahetusest, professionaalsest kohmetusest, mahedast okastraadist, mis iseloomustab sealseid lavastusi, ning loodan, et mingisse tulevasse mugavustsooni sisenemisel ei kao need ära.

Rait Avestik

Minu meelest on “Araabia öö” nii näitekirjaniku tekstina kui ka just Tamur Tohveri lavastuses suurepärane näide sellest, kuidas on võimalik sõnumi tõlgenduses kasutades samaaegselt edukalt teatri, filmi ja kuuldemängu elemente luua tervikteos. Eriline koht selles lavastuses on helimaastikel. Need seovad loo kohaga või loovad assiotatiivse meelemaailma. Uksumatu ruumikasutus on puhtalt filmilik! Mulle meeldis eriliselt Meelis Rämmeld. Ta on loomulik ja usutav, loob tervikliku rolli, selles ei ole midagi üleliigset ja ometi on selles kõik- elusuuruses inimene.

Ari Kallio, Yleisradio

For me it was very clearly a story not about two, but only ONE person- yourself. Your inner male and female side..

Marta / Designer

Very precise work, very simple story, but understandable for everyone. Your imagination stays free, at the same time as show takes you where ever you want. Very poetic, clear and clean, really enlightening!

Philippe / Theatre explorer and practicioner from Reunion Island

Wonderful constant Miracle in whole story. No gap between meanings and actions. An hour went as a minute, breath taking…

Hartmut / Composer

We so loved the show! Enjoyed the theatrics of it. The actors were so in sync with each other. Congratulations to the whole team.

Charumati Supraja / Playwright, Actor, Writer, Trainer at Theatre

I missed party, but the play was great. Thx

Bram Prive / Psyhical theatre artist

Thanks for the unforgettable evening @ Bharat Nivas on 27th. Was fortunate to be there with brother ,2 sisters & b’ in-law. Enlightening show. BRAVO!

Am Sekar V / Pondicherry, 65, a naturalist

With Thanks and Appreciation! The piece called Fear Walkers that I saw This Sat. knocked me out. Oh yes, you could have gotten the idea of the play dance quickly. But the imagination creativity and subtly that was put into the stunning set, changing lighting to throw shadows, the constant intensity but centered performers male from here, female from Finland was riveting to me. Touches like coming out of a barrel realizing that maybe in all these centuries they had missed something about each other. Thanks to the cast, directors, and crew for this big treat.


Milline tunnetus ja ettenägelikkus Jaani Tätte poolt, milline lugu, kirjutatud 13 aastat tagasi! Täna on see ühiskondlikult ainumõeldav aksepteeritud võimalus saada kõlapinda a la “neil inimestel on käsi aja pulsil!”. Kogu see mina-mina-mina, soov saada tegelikult vaid meelelahutust – ja kuidas see armunelinurk uues kuues on omakorda main streamiks pööratud. Veidrikke on kõik kohad täis, aga mine ja palu kedagi päriselt kommuunis elada?

Tamur Tohver / Lavastaja

Igatahes on tegu väga hea ja nõudliku näidendiga. Vonneguti proosa paremikule omane sarkastiline, kuid leidlikult vahelduv autoripositsioon väljendub siingi. (”Kõik toimub seksi baasil. Välja arvatud abielu.” ”Anda ilusale naisele haridus on sama kui valada mett šveitsi kella sisse.” ”Kui on sõda, lähevad kõik sõtta, välja arvatud jalgpallurud.” Harold: ”See tuba siin kubiseb vaimudest.” Looseleaf: ”Sa oled õnneseen! Minu tuba kubiseb inimestest.”) Juba pealkiri kujutab endast eetilist salto mortalet – see on kiri tordilt, mis telliti väikese tüdruku jaoks. Tüdruk hukkus enne sünnipäeva jäätiseauto all, kuid kondiitriäril õnnestub see siiski lihtsameelsele tolmuimejate müügiagendile maha müüa. Polygoni lavastus on terviklik, intelligentne ja dramaatiline. Teatri nappe tehnilisi (ilmselt ka materiaalseid) võimalusi arvestades on saavutatud maksimum.

Veiko Märka, teatrikriitik

Lubatud lõbus ja lihtsameelne lugu on hea määratlus, mis lõbustas ennast ja vaatajat variatsiooniga antiikkirjanduse suurest loost. Ometi polnud see kõva häälega naermise lugu, pigem kõverpeegel moodsast maailmast, mis tekitas ebamugavust ja naer polnud sugugi rõõmus. Tervikus oli mu meelest oluline ka hästi valitud etenduskoht. Vonneguti näidendi lavakirjeldust õnnestus KUMU auditooriumis väga hästi ellu viia ja Kalju Kivi oskas luua minimaalsete vahenditega kõneka lavakujunduse. Tamur Tohvri ja Eero Spriidi vaheline ping-pong oli nauditav. Haroldi tegelaskuju kujutasin lugedes ette küll hoopis teistsugusena, pigem Eero Spriidile sobivana. Samas on Tohvri olekus sellist seikleja natuuri, mis sobis Haroldi tegelaskujuga väga hästi. Kõige koomilisem oli kindlasti tolmuimejamüüja roll, mida Maarius Pärn mõnuga esitas. Eriline tunnustus läheb Polygoni enda kasvandikule Kristjan Tammjärvele, kelle ilmeid oli teiste dialoogi ajal lausa nauditav jälgida – kordagi ei kukkunud ta oma 12-aastase poisi rollist välja. Teiste rollilahendused olid tuntud headuses. Emotsionaalselt oli see minu jaoks vähem mõjus kui eelmine Polygonis nähtud etendus Väävelmagnooliad. Samas mõjus seekordne etendus pigem ratsionaalsele poolele – mäng müütidega, erinevad tegelaskujud kui arhetüübid, kirjutamise ajastu versus tänapäev jne. Mõtteainese pakkujale tasub alati tänulik olla. Ma ei oska öelda, kas oli see Vonnegutil omas ajas niimoodi mõeldud, oli see lavastaja või näitleja teene, aga Karin Raski naistegelane asetas oma suhetepeegli nii meestegelaste kui -vaatajate ette ning kindlasti polnud see peegeldus paljude jaoks just kõige meeldivam.

Peep Ehasalu, Sokos Hotels kommunikatsioonijuht ja kirjanik

Arvan, et pole sedasorti inimene kes kõik oma emotsioonid kohe siia FB-sse üles laeb kuid nüüd tahan küll seda teha. Nimelt käisin Polygon Teatri esietendusel M. Alguse „Väävelmagnooliad“ Me kõik teame, et sellised sündmused ja situatsioonid mis antud etenduses lahti rulluvad pole pelgalt väljamõeldis vaid karm reaalsus, millest palju ei räägita ja kogejad soovivad meeleheitlikult oma mälupildist kustutada. Ja muidugi suurepärased osatäitmised, eriti Eero Spriit … no super!!! Sõnum mida lavastaja Tamur Johannes Tohver on püüdnud edasi anda võib meieni jõuda mitmel erineval moel kuid külmaks ei jäta see kedagi. Olgu siis selle tõestuseks vesised silmapaarid või etenduse lõpuosas publiku seas võimust võttev „nohuhoog“ mis sundis enamiku haarama taskurätiku järele. Kahtlustan, et seekord polnud süüdi ilmataat … Polygon Teater võtab julguse röövida teie elust paar tundi kuid annab vastu parema homse.

Helger Kavant

Käisime reedel esietendusel, kõnetas. Aitäh

Heikki Sal-Saller

Väävelmagnooliad. Liigutav teatrielamus ja milline näitlejatöö! Olen sõnatu! Minge teatrisse!

Katriin Jüriska

Suur aitäh, Martin Algus, Tamur Johannes Tohver, Karin Rask, Eero Spriit, Anti Kobin ja kogu Polygon teatri kollektiiv! Vaatasime just pojaga ja soovime, et seda näeksid kõik tõsised ja teatriarmastavad friigid üle maa! See tükk on täis inimlikkust, üllatusi ja elulähedust ning äratundmist! Suurepärane! Aitähaitähaitäh!

Jaak Vackermann

Tahtsin teid tänada super emotsiooni eest! Olen mitu korda Polygonis käinud, ja alati lahkunud sealt tundega, et tulen kindlasti tagasi. Neljapäeval, täiesti spontaanselt, otsustasime emaga kaema tulla “Väävelmagnooliad” etendust. Imeline! Lugu ise oli hea, kuid näitlejad ja see emotsioon ja professionaalsus millega lugu oli edasi kantud, oli võrratu! Eero Spriit oli fantastiline, liigutas väga. Pole ammu teatrist nii suure tundelamusega lahkunud olete imelised, aitäh!

Lilian Hiob

See lugu meenutab mulle tunnet, mis tekib mul kui lennukiga reisides olen saabumas uude linna, kus ma pole veel kunagi käinud. Lennukiaknast näen sadade võib-olla isegi tuhandete kodude katuseid, kontorihooneid, tööstuseid. Iga katuse all on inimesed, kellel on oma elu ja mõtted. Oma mured, oma unistused. Näen linnu, mis on kannatanud sõja ajal. Kes on sõdinud, kes põgenenud. Näen linnu, mis on tulvil väga erinevatest inimestest. Kui palju nende mõtted ja teod mõjutavad teiste inimeste elu? Mis viib inimesed armastuseni, kurjuseni, sõjani? Juba esimesed read näidendi tekstis puudutasid mind: „Me olime vist viimane põlvkond pikaks ajaks, kes veel mängisid sõda. Järgmised juba sõdisid päriselt."

Georgi / turundusguru

See on lugu maailmast, milles me ei taha elada ja tulevikust, kuhu me ei taha jõuda. Kõikides maailmades ja tulevikkudes on aga ennekõike inimesed ja nende lood. Inimlikkusest ja selle puudumisest, armastusest ja selle puudumisest. Kuidas ühiskonna püüdluste ja küündimatuse taustal mõjutavad kõik otsused, kogu poliitika tegelikult iga tavalise inimese elu. See peaks olema kohustuslik vaatamine kõigile, kes tänapäeval midagi otsustavad, midagi omas meeles ja mõttes arvavad maailmast ning selle arengust. Et teadvustada, mida tegelikult tähendavad ühiskonnas toimuvad muutused üksikute indiviidide tasandil. See näidend annab lootust, et kui me teadvustame selliste lugude võimalikkust täna, siis ei saa need kunagi teoks.

Kristel / visionäär, isikuarengu personaaltreener

See on oluline integratsiooni lugu: seda teeved koos eestlased ja venelased ning see räägib kriisisituatsioonist, kus ei ole oluline, mis on su rahvus; kus sa oled silmitsi universaalsete, sügavate teemadega, mis seob kõiki inimesi mingil sügavamal ja samas algolemuslikul, inimlikumal tasandil.

Riina Degtjarenko / kunstnik

”Madis Kõiv: Kunagi pole olnud, et sõda pole olnud. Kuskil on kogu aeg sõda.” See on õõvastav lugu. Ma ei soovi selliseid lugusid kunagi lavastada. Aga ma näen tulevikku, kuhu selline reaalsus väga kergesti asetub. Võimalikuks saab. Ja sellepärast lavastan ma sellise loo, et ma ei peaks sellist tulevikku kunagi kogema. Veelvähem minu lapsed või inimekond tervikuna. Tasub tähele panna, et hetk, milles lugu näeme, on juba peale koledusi. Selgusesse jõudmine. Seega- õnneks on sellegi loo tunneli lõpus valgus… Ja veel üks asi. Mulle ei meeldi sisutühi kaasaegne vormiga mängitsev, välist šokeerivust ihkav ja realismi üleshaipiv etenduskunst. Juba Mihhail Tšehhov ütles, et kui seda ihaleda, peaks efekti saavutamiseks lõpuks päriselt laval kõrisid läbi lõikama. Ma lisaksin: ja ka siis mõtleks vaataja, et hmm, kuidas nad seda teevad… Mulle loeb silm. Mulle loeb, kui atmosfäär on päris, sest see tuleb inimese seest. Ükskõik, kui peent digirealismi me ei ehitaks, loeb teatris inimese reakstioon. Impuls ja tagasiside. Need tegelased on siin kõik süütud, just nagu sina või mina. Nende pärast lavastan ma selle loo.

Tamur Tohver / lavastaja

Polygon Teater võtab julguse röövida teie elust paar tundi, kuid annab vastu parema homse.

Helger Kavant

Tahtsin teid tänada super emotsiooni eest! Olen mitu korda Polygonis käinud, ja alati lahkunud sealt tundega, et tulen kindlasti tagasi.

Lilian Hiob

Mulle selle lavastuse idee meeldib ja meeldib ka see, et maailm ongi perpleksne. Selles on oma võlu ja oma valu. Ja see oli huumoriga hästi välja toodud, kui jabur see olla võib. Igav ei hakanud mitte kordagi. Kogu aeg oli pinge üleval, et mis järgmiseks. Näitlejate intensiivsus tekitas külmavärinaid.

Anu Randmaa

Kogu aeg säilis mõistatus, kes on siis kellega ikkagi koos ja kas nemad ise ka saavad aru, mis toimub või mitte. Väga muljet avaldav oli see, kuidas üksteisest täiesti erinevad asjad olid nii ideaalselt kokku sobitatud. Natsiteema ja lapsed ja suhted inimeste vahel. Kogu aeg tuli ka teatud üllatus. Ja see lõpp, kus inimene jäi tegelikult iseendaga üksinda ja tema käest võeti kõik ära, täielikult kõik ja ta jäi lihtsalt üksinda.. tekitas ka üksindustunde endas, et kas mina olen ka imelik ja üksi? Kas mina räägin ka tegelikult iseendaga, mitte teistega? Kas nad üldse kuulevad mind? Kas on see normaalne olla teistmoodi ja segaduses? Tore oli muidugi ka see, et sai naerda, kohati ka iseenda üle.. Tänapäeva stereotüübid ja, et inimestele meeldib see välimine, see mis tegelikult üldse ei loe ja võib olla on mõttetu, see ilus pakend on oluline, aga see mis sees on- miks seda keegi ei vaata ja ei hinda? Võibolla ei julge vaadata? Üheks kujundiks pidasin mina karpi, kus hiljem oli pea sees, aga nii palju, kui ma sellele ka ei mõtleks, ei saa ma kindel olla, kas olid tõesti mängus ebareaalsed piirid tuleviku ja oleviku ja mineviku vahel.. Tõesti väga huvitav ja eriline näidend, mille üle ma veel ilmselt kaua mõtisklen ja katsun aru saada. Eraldi kiidusõnad live muusikale- andis super meeleolu juurde!

Claudia Robin Andros

Sellise materjali vaatamine-kuulamine nõuab nutikat teatrikülastajat. Vahepeal olin millegipärast ametis hoopis kuuldemängu kuulamise ja ise sama etenduse lavastamisega… etenduse ajal…! Loodu kaitseb nii lavastajat kui ka näitlejat… Sain värskendava ja inspireeriva elamuse igatahes. Mitte linnukese, et sai Draamas käidud jälle… või et käisin Linnateatris köstrit vaatamas… So what? Perplexi tekst kõnetas just mind ja see on minu jaoks tähtis!

Robert Kikas

Välja oli kuulutatud kui absurdikomöödia, aga teades lavastajat ootasin kindlasti ka midagi sügavamat. Ja ei pidanud pettuma. Jah, oli ka naljakas kuid see ei seganud üldse. Kui lihtne on tegelikult inimesi ümber programmeerida ja panna tegema asju mille peale nad ise ei tulekski. Tänases meedia poolt juhitud maalilmas kohtume pidevalt erinevate uudistega, mis üritavad painutada meie tõekspidamisi ja panevad neid proovile. Mis aga mulle eriliselt meeldis oli muusikaline kujundus. See oli nii äge, kuidas Mart Soo kujundas muusikaliselt laval toimuvat laivis. Muusika oli kindlalt laval viies tegelane. Etendus lõpu lahendus oli suurepärane leid. Ma imestan et keegi teine pole enne selle peale tulnud. Etendus on ju kui mõtte rännak , tervendav seanss ja sellest peab rahulikult välja tulema. Nüüd alles avastasin, et perpleks on täitsa päris sõna päris tähendusega! Ma algul mõtlesin, et see on teie endi poolt väljamõeldud sõna umbes nagu pronokkimine.

Peep Tomingas

Mäng oli nauditav, kõik neli põlesid ja tahtsid. Eriti Veensalu. Tunne oli hubane ja kuidagi teine, kui teatris. Tuleme kindlasti uuesti. Meile meeldis!

Peeter Tohver

Etendus oma põnevate lugude ja keerdkäikudega hoidis mu tähelepanu naelutatult endal. Seal oli imelisi stseene, mis naerutasid ja samas pakkusid sügavat elulist äratundmist. Näitlejad olid tasemel ja mina muidugi nautisin oma lemmiku Mait Jooritsa lavalist olemist.

Helene Väljaste

Lõbus, samas mõtlemapanev “Perplex” väljub traditsioonilise teatri piiridest ning kompab piire kahtluse alla seades kõike kõiges. Toob osavalt arutluse alla absurdiklassika põhiprobleemid kaasajavormis. Elav muusika loob huvitava sürrealistliku, meditatiivse õhkkonna, mis liidab näitlejad vaatajatega üheks.

Kätly Aksim

Super! Minge vaatama, kuniks veel saab! Mina naersin kõvasti ja häälekalt, aga ka sisuseeme oli täitsa olemas. Aitäh trupile ja kõigile asjaosalistele! Hea töö!!!

Marge Uueni

Kindlasti värske, nii lavastaja kui näitlejatöö poolest, komöödia mis ei jäta puutumata. Perplex ei olegi nii segane, kui pealkirjast eeldada võiks, ta jõuab kohale impulsside haaval, mis muudab loo vaheldusrikkaks. Paljudele hirmutav absurdihuumor on põimitud kokku kaasaegse draamaga ja lubab vaatajale naerupahvakaid lõpuni välja. Tuled teatrist ära ja tunned midagi. Kihvt:)

Tambet Asi

Tänud soovituse eest minna teatrisse Polygon. Käisime täna vaatamas Perplexi. Absurdinädala reedeks ülihästi sobiv äge absurd. Sama oluline kui on soov omada midagi, on soov mitte omada palju asju/tundeid/emotsioone. Otsige meelerahu! Muu pole oluline. Üleminekud on gigavinged. Koht on müstika ja mustvalge vahepealne. Minge vaatama ja võtke asju agadeta.

Sten Argos

Päris hull lavastus, julgen soovitada. Kui alguses olin täiega perplexed – wtf!? – siis hakkas aegamisi kogu selle naljaka mäsu seest hoopis mingi palju kõvem asi välja kooruma. Ja no siis läks täitsa meelest, et teater – kui tükk ise poleks seda aeg-ajalt meelde tuletanud 😉 Väga tore oli näha jälle laval Elina Purdet, kes tegi superhea rolli, aga teised olid ka tasemel. Tõsiselt, mine vaatama!

Sash Uusjärv

Tulin pärast päeva sagimisi, teadmata õieti, mis lugu või kes mängivad, ainsaks kvaliteedimärgiks, et Tamur lavastas. Ühesõnaga, see mul “puhta lehena” tuldud-nähtud-kigetud teatriõhtu mõjus nii, et ei mäletagi, millal viimati sellist tunnet kogesin, et siin ja praegu olen teatris ja on huvitav. Et kõik see haarab mind laiemalt kui näidend, lugu laval.

Meelis Kapstas

Mulle väga meeldis, kuidas suudeti lihtsate vahenditega luua elamusrikas stsenaarium. Tänu minimalistlikule lavakujundusele ja vähestele rekvisiitidele jäi mul piisavalt ruumi oma kujutlusvõime kasutamiseks. Ja üldse on väga vahva näha Eesti noori näitlemas 🙂


Hea lugu, vahvad näitlejad ja korralik lavastus! Hilispubekatele ja nende vanematele kohustulik teatrilektüür!

Mallar, tehnikajuht

Äge, otsekohene, mõtlevapanev. Erinevate generatsioonide mõttelaadide ja prioriteetide erinevustest hea ja eluline ülevaade. Soovitan julmalt vaadata, kõigil.

Sten, juhatuse liige

Kas ma olen normaalne? Pimeduses kobades otsivad vastust sellele küsimusele paljud meist … seda eriti eas, kui kõik pole veel nii selge kui võiks ja omal nahal õppematerjali omandamist jagub. On hea teada, et neis otsingutes pole keegi meist üksi. Teater liidab ja ühendab nii inimesi kui generatsioone. KNI on siinkohal musternäidis. Siinkohal ärge unustage, et kõik normaalsed inimesed on need, kes selle loovad.

Itana-Maria , turundusjuht

Meeldis see vaib saalis ja kaasaelav publik, täpselt vähene lavakujundus ja väga hea muusika. Meeldis raadioteatrilik lavastus. Aga kõige rohkem meeldisid need noored inimesed, kes mängisid kogu hingest ja paremini kui päris näitlejad. Igatahes mina väljusin saalist kerge naeratusega.

Kärt, loovjuht ja ettevõtja

“Kõik normaalsed inimesed” on paljude noorte näitlejate võimalus koos tuntud nägudega tuua inimesteni lugu tänapäeva noorte igapäevaelust. Omavahelised suhted, hakkamasaamise võitlus ja vanemliku kasvatuse dilemmad. Kas see teatav kummitama jäänud rabelemine on klišee ja liialdus või näidatakse meile läbi selle midagi olulisemat? Seda peab igaüks otsustama, kas ta tahab või suudab näha puude taga metsa. Ei taha õpetada vanaisa kahvli ja noaga sööma, kuid etenduse lõpus lavastaja poolt kõlanud lause, et need noored inimesed on meie seas olemas on häirekell ja soovitus igale lapsevanemale, kes võiks maailma avardamise mõttes KNI ära vaadata ja korra küsida, et kas ta teab mis tema last tegelikult vaevab ning kas ta oskab temaga rääkida. Noored saavad KNI-st äratundmise ja hoolsal vaatamisel uue teadmise. Etendusse pikitud teatav huumor on kõigile, kuid kohati magusmõru. Normaalsuse ja ebanormaalsuse piir, milles noored inimesed orienteeruvad, ei ole praegu kindlasti seal samas, kus ta oli varem. Vanemad ja noored peavad mõlemad sellest aru saama, et tegelikult on kõik normaalsed inimesed. KNI.

Robert, fotograaf

Eero Spriidi Osvald oli väga veenev ja mõjuv. Karin Raski ja Siim Maateni mängitud Laura ja Roland said talle hästi vastu. Suhted olid napilt tasakaalus. Noateral balanseerides. Ja siis sai ime läbi. Komöödia tõesti. Valusalt naljakas.

Jesper, ettevõtja

Peale etendust kui pea mõtteid ja süda emotsioone täis, vestlesime nähtu teemal teiste teatrikülalistega. Osad sh ka mina ise, samastusid pigem Laura ja Rolandiga. Kiiresti hakkab pea tööle, mida kõike saaks teha kui pakutakse suur summa raha. Nagu loteriivõit. Nagu ime. Kindel papp käes. Ja ei pea kahtlema, kas see on ikka reaalne või mitte. Juba mõte lendab planeerima uut reaalsust. Kuhu veel minna, mida kõike osta. See on palju ergutavam, kui mõelda võrrandi teisele poolele. Mida tuleb vastu anda? Või mida vastu nõutakse. Või, kust see raha üldse pärit on. Kelle oma see on.

Pille, laulja

Pool etendust täiesti uskusin kuldkalade olemasolusse. Mingi hetk hakkasin ikkagi kahtlema. Aga ei tea, kas sellepärast, et olen kunagi filmi “Ristumine peateega” näinud või sellepärast, et nii väga kui tahan ka muinasjutudesse uskuda, siis tegelikult ikkagi ei usu.

Kristiina Noorma

Vaadates Eero Spriiti Osvaldit, taipasin, et Osvald ei olegi lihtsalt veidrik. On ainult veidriku fassaad, mille taga on varjul kõik maailma värvid, milledega näitleja virtuoosselt žongleerib. Seda märkab ka etenduse Laura. Armastajate kujud jäid eredalt meelde. Karin Rask ja Siim Maaten mängisid tunnete kaleidoskoobi hästi välja. Mait Re muusika oli osa tükist, emotsioonide võimendaja. Tüki lõpus kõlama jäänud muusika tekitas huvitava kinoteatri illusiooni, sai sillaks teatriime ja argipäeva vahel.

Kati, ooperisolist

Tõde on vaatajate silmades. Päriselt. Ma näen seda tõde inimeste silmades siis kui nad lahkuvad etenduselt. Ja seal on sära, valgus, elusus, taipamised. Need inimesed on etenduselt lahkudes rohkem elusad kui sinna tulles. Ja see on ainus, mis loeb. See, kas meeldis või ei meeldi. Loeb see tõde silmades. Ja suur, suur tänu kõigile teile, et te inimestele loote juurde natuke rohkem elu.

Kristel, õpetaja

Omavahel peale etendust arutades samastusid osad üllatavalt Osvaldiga. Või ütlesid, et nad tunnevad inimesi, kes käituvad nagu Osvald – teevad pakkumisi, millest on raske keelduda. Ma ei teagi, miks see mind üllatas. Raha pole probleem. Raha leiab alati. Ainuke küsimus, mida on raha eest (veel) võimalik osta. On vaja ainult ideid, millele raha kulutada, millesse paigutada. Raha kui lahendus.

Georgi, turundusguru

Polygoni uus lavastus üllatas jälle. Kui olete näinud sama lavastuse filmiversiooni siis soovitan üle vaadata Polygoni versiooni. Eero Spriit iga sekund peategelasena laval on nauditav.

Peep, rahvusvahelise logistika ekspert

Kingituse tegite aastapäevaks endale ise. Eile. Suurepärane esietendus, Polygoni tulles on elamus garanteeritud! Aitäh ja palju õnne!

Mart, krimi-advokaat

See ei loe, kas sa oled filmi näinud. Eero Spriit’i poolt meisterlikult kehastatava tegelase peas toimuvast aru saada püüdmine pakub vahetut kaifi!

Fred, müügi- ja turundusjuht

Ma olin otsimas lavastust Vana Baskini Teatri tarbeks, kuhu Aarne Valmis mind lavastama kutsus. Kindlasti mitte aga komöödiat ja kindlasti mitte niiväga ka “eakaaslastest”. Kuid juhtus nii, et Kansalisteatteri’t külastades anti mulle kaasa värskeim näidend, mis neil riiulis. Ja selleks sattus olema “Garaaž”. Seda lugedes taipasin ühtäkki, kui palju on east sõltumata meie hulgas neid, kes tegelikult ei soovi kõigega kaasa joosta. Kes on elanud oma elu ausalt ja soovivad ausalt, et neid selle eest hoitakse ja antakse rahus olla. Ühtäkki taipasin, et seda on vähe soovitud, kuid raske saada - seda sisemist rahu. Kuidagi hakkas kõigepealt just see mu sees keerutama ja seejärel nende 60ste “vanameeste” jõulisus ja vitaalsus, rõõm ja elutahe. Ja ma leidsin, et olen tabanud naelapea pihta. Nõnda kujunes ka mõnus MEESkond, kes kõik 50-60 ringis… nii et: veeretame kivisid, ehk rock and roll!

Lavastaja Tohver

Jaan Tätte “Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldest kalakesest” suur väärtus peitub tema lihtsuses, mis annab ruumi lavastaja tõlgendusvabadusele: “On raha, armastus ja imed. Aga kuidas nad omavahel suhestuvad, mis võidab, mis kaotab ja mil moel — seda kõike pole Tätte ette kirjutanud."

Kadi Herkül

Aeg-ajalt tahaksime kuu lummusest pääseda – unistuste painest vabaneda? Ent olulisem on hingele vajadus kuuvalgus “sisse lülitada”. Jaan Kruusvalli napi dialoogiga näidendites on “kuutõbine” dimensioon määrav. Saladusemõõdet usaldamata neid lugeda ega lavastada ei saa. /…/ Ühisteemaks üksilduse ning läheduselootuse igikestev vastasseis ja koostoime, mis väreleb mehe ja naise vahel. Mees ja naine vajavad üksteist. Võõristusega pooleks. Jahmatavalt meenutas Kruusvalli tekst Samuel Becketti oma.

Pille-Riin Purje

Seda kõike on tänamatult vähe. Läbi elu. Armastuseni jõudmine, aga enam veel, selle hoidmine ei ole sugugi nii tavaline või igaühele antud-kingitud oskus. See, mida me kutsume tingimusteta armastuseks, on pikk teekond. Kui see saavutatakse, moodustub sellest Sild, mida ükski vesi ära ei uhu. Kuuvalgus, mis teadupärast meid hullutab igal täiskuu ajal ja mis pimedal talveööl tuleb kui õnnistus... Selle teineteiseni jõudmise märgiks on siin ühest küljest rongid, mis enam ei käi. Või ei sobi nende suund? Majad jäävad maal tühjaks juba 30 aastat... Samal ajal plaanime talude, kus veel elatakse, asemele suprerraudteed?  Mis paradoks see on? Kuhu me siis kihutame-  kui on vaja vaid jõuda üle põranda teise voodini...?

Tamur Tohver / Peaosatäitja, produtsent

"Kuuvalgussild" käsitleb teemasid, millega Eesti teatris liiga tihti ei tegeleta. Kui sageli on kahe näitlejaga lood pigem omavahelisi suhteid lahkavad lood, siis „Kuuvalgussild“ paneb mõlemad tegelased kohtuma hetkel, mil on aeg hinnata oma elu tagasivaates. Hetk, mis saabub iga inimese elus ja küsimused, mida ühel eluhetkel küsib igaüks meist- kuidas olen oma elu elanud? Kas olen raisanud mulle antud aega? Kas ja kui palju olen armastanud? Mida olen teinud ja missugust head tegemata jätnud?

Külli Reinumägi / Peaosatäitja

Cras ex enim, feugiat hendrerit consequat at, posuere in sem. Vestibulum vitae porttitor nibh. Nam eget ultricies risus. Nunc consectetur quam odio, malesuada fames ac ante ipsum primis in 2018/2019

James Franco / Producer

Suspendisse leo ex, finibus vel blandit sed, ultricies non dolor. Donec magna tortor, gravida et sem id, consequat accumsan tellus. Maecenas pulvinar elit lacinia. Vestibulum ipsum, a varius dolor volutpat

Ross Weaver / Producer

Ask about training