Kuidas luua etenduskunstis ühendus kõrgema teadvuse seisundiga: täiuslik samastumine ja absoluutne voog.
Tamur Tohveri ettekanne Rahvusvahelise Teatriuuringute Föderatsiooni (IFTR) maailmakonverentsil Galways, juulis 2021. Tamur on Manchester Metropolitan University etenduskunstide doktorant.
Enne kui avada, kuidas teatrikunstist saab ülendatud tseremoonia, peatume kahel momendil:
1 millised on hirmu ilmingud näitleja-lavastaja vahelises koostöös ja seejärel,
2 kuidas arendada etendusoskus tasemele, kus dualism (materiaalsele eesmärgile orienteeritud meelelahutus) muutub esitaja ülendatud sisemiseks olekuks, mis lahustab blokeeringud nii näitleja esituses kui vaataja vastuvõtus, tõstes tavaetenduse tseremoonia tasemele.
2
Ma toetun siin mitte ainult isiklikule neljakümne aastasele teatri, coachingu ja joogapraktikale, vaid toon kohe välja ka teiste teadlaste avastused ja järeldused, avades pisut seda teemat kõigepealt lavastajana ja seejärel vaatleja seisukohast- isikuarengu vaatenurgast. See avab ühtlasi, miks ja kuidas ma arendasin välja Null Punkti Praksise (Zero Zone Praksis).
blokeeringud
Etenduskunstide doktor, näitleja Meyer-Dinkgräfe töö tõendab, et etendus võib jõuda kõrgema teadvuse tasemele, mis köidab vaataja kujutlusvõimet palju sügavamal tasandil, nõnda, et selles olekus duaalsus kaob. Hästi lihtsalt öeldes- selles olekus on vaataja lahti haagitud absoluutselt kõigest ümbritsevast ning kaotab seeläbi materiaalsed blokeeringud (ruumi ja ajataju), aga ka isiklikud ego põhjustatud eelarvamused, hoiakud, väikluse, rumaluse, hinnagute andmise jms.[1] Kuivõrd vaataja saab oma elamuse orgaaniliselt esitaja kaudu (elades tegelaskuju (Stanislavski) elu kaasa), peab olema esitaja etendusvoog olema peaaegu absoluutne (uuringud näitavad, et etenduse ajal on näitleja ainult ca 20% teadlik ümbritsevast, mis jääb väljapoole etenduse piire, nii vaimselt kui füüsiliselt).
ümberkehastumine või kehastumine?
Ma ei saa kasutada väljendit ‘etendaja’, käeolevas vaates ei saa jääda esitaja etendamise tasandile vaid liigub olemuslikku tasandisse. See on, mitte ei kehastu ümber (pereživanije- vene k., Stanislavski) vaid kehastub (reincarnation vs. incarnation– ing. k.). Kahjuks on täna väga harv nähtus, et näitleja saavutab 100% neeldumise oma tegevusvoogu.[2] Ja selle voos kõikumise põhjuseks on hirm.
_________________________
[1] Meyer-Dinkgräfe, 2005.
[2] Csikszentmihalyi, M. (1990) Flow. The Psychology of Optimal Experience. New York (Harper Perennial) 1990.
Sellegipoolest kirjeldab täna enamik kirjutisi lavahirmu kui vältimatut efekti, mis etendamise-esinemisega kaasa tuleb ning mida peetakse pigem näitleja personaalseks probleemiks kui tagajärjeks ja ühiseks takistuseks proovi- ja harjutusprotsessis.
Lisaks lahutab enamik töid lavastaja näitlejate meeskonnast- meelega või kogemata? Enamgi veel, etenduskunstis on hirm ikka veel tunnustatud kui julgustav element.
Peamised põhjused, miks me endiselt kogeme hirmu etendamisel ja etenduskunsti loomes
Esiteks, meie professionaalne suhtumine: ihalus mitte pühendumise, vaid tunnustuse järele. Ma ei räägi siin religioosest teenimisest ega ka materialistlikust teenistusest (sissetulekust) vaid panustamisest. See on vaatenurga küsimus. Me ei peaks käima tööl, vaid lähenema igapäevaselt nii nagu kunagi koolis õpetati- iga etendus on ainulaadne, kordumatu.
Teiseks aksepteerime me ise endiselt hierarhilist suhet proovisaalis. See on kaldu kas lavastaja või näitleja autoriteedi ja enesekehtsetamise suunal, selmet toetuda tõelistele, siin ja praegu sündivatele väärtustele, kogemusele ja vastastikusele austusele. Ikka veel usutakse, et hirm on edasiviiv jõud ning et lavastaja on tööandja.
Kolmandaks- praktikutena oleme teadlikud kõrgema teadvuse seisundist ja tõese esituse vajalikkusest, kuid me ei kasuta seda endiselt täiemahuliselt. Meil on endiselt isiklikud kõhklused, eelistused ja segadused. Kas me tegelikult pelgame seda muutust oma teadvuses või kahtleme oma võimekuses seda iial saavutada?
1 tseremoonia
Tseremoonia ise ei ole vaid religioosne riitus või kombetäitmine. Täna mõstamine tseremooniat kui pidulikku tavandit. Täna lubavad peigmees ja pruut teineteisele midagi ning matusel saadame kedagi heade soovidega teele või tervitame lapse sündi. Kuid pärispäris vanasti esitati tseremoonia käigus loodusele palve või taotlus et tuleks vihm ja kastaks kõrbevat põldu. Oli eesmärk ja pöördumine. Seega, tseremoonia on talitus, mille käigus edastatakse sõnum, see mõjutab kõiki osalejaid ja üldjuhul saadakse sellele sõnumile vastus (enamasti personaalselt), ehkki protsess toimub kollektiivselt. Mis on teisisõnu olnud teatrietenduse eesmärk läbi aegade, isegi kui ta täna on kolinud voogesitusena digiavarusse (mis ühtlasi nõrgendab ta koosloodavat ühistunnetust ja taju) ja pigem püüab vastata kvantiteedi nõuetele (etenduste arv, vaatajate arv per etendus ja madal eelarve). Loomulikult võib tseremoonia toimuda ka eraviisiliselt, enda sees ja ihuüksi. Kuid selleks me teatrisse tulemegi, et üheskoos ülendatud saada.
esitusvoog
Teatritseremoonia käigus on olulised komponendid esitusvoog ja selles püsimine. See loob õhustiku ja tajumusliku maastiku, sõnumi edastamine toimub pigem meelte kaudu kui mentaalse arutlusprotsessina. Kutselises etenduskunstide maailmas on näitlejad on üldjuhul väga kogenud oma käsitöö oskuses, kuid ometigi võib heidutada vahel see Absoluutse Esituse (baseerub seesmisel veendumusel ja tõel, toimub läbi suunatud teadvuse seisundi vahetuse) käigus tekkiv etendusvoost välja langemise ehmatus (loe: teadvuse seisundi vahetus).
null punkti praksis
Null Punkti Praksis (tuntud kui Zero Zone Praxis) esitab väljakutse arusaamale, et kaasaegse etendukunsti edukuse mõõdikuks on produktiivsus (loe: ületootmine täna) ja efektiivsus (läbimüük ja osalejate arv). Minu nägemus on, et igapäevases teatrireaalsuses ellu jääda, ei peaks me mitte ihaldama saavutust, vaid sellest hoopis täiuslikult lahti laskma, loobuma, kui soovite. Materialistlikust duaalsusest ei ole kuigi kerge lahti lasta, inimese loomulik ettevaatlikus ja hirm kõige uue ees hoiab meid tagasi. Abiliseks sel teekonnal on Null Punkti Praksis.
3 hirm
On mitmekordselt tõestatud, et hirm mängib etenduskunstides üliolulist rolli.[3] Hirm on etendusärevuse peamine komponent, mis viib madala loomingulise potentsiaalini ning võib oluliselt varjutada näitleja ning lavastaja vahelist (loov)suhet. Samal ajal kui Gabbard (1979) toob välja, et etendushirm on immateriaalne (raskesti haaratav) esitaja ja publiku vaheline loominguks oluline tunne, annab tema fundamentaalne järeldus, et etendushirm on peamiselt hirm olla ebapiisav, peamise põhjuse näitleja ning lavastaja vaheliseks konfliktiks. Siin tasub tähele panna olulist tõika. Täna oleme harjunud, et etendushirm on näitleja pärusmaa, tema läheb lavale. Tegelikult kannatavad selle all ka lavastajad- alateadlikult on iga tulev etendus nende töö mitte ainult tulemus, vaid ka avalik hinnang sellele. Nii on mõlemad pooled eluliselt huvitatud etenduse käekäigust ja niipea kui see huvi jääb egoistlikuks, ongi kohal konflikt- ego hakkab enda kaitsma ebapiisavuse vastu ning mitte alati ei ole need viisid meeldivad.
_____________________
[3] Vaata Brennan, 2020; Arias, 2019; Robb, Due ja Venning, 2018; Thomson ja Jaque, 2017; Merlin, 2016; Maxwell, Seton ja Szabo, 2015; Seton, 2010; Konjin, 2000.
Edasi tuleb meelelahutustööstuse surve- kas ma olen piisav, et täita konkurentsi nõudeid? Tänases järjest kasvavas ületootmises kogu maailmas on rõhk madalal eelarvel ja lühikesel prooviprotsessil, lisaks on ootus pidevalt uue materjali järele.
Lääne kultuur tervikuna oma ratsionaalsuses eitab Imet, ehkki Kristuse ületõsumine seda ju oli ja samuti on muinasjutud. Ime-vaba lähenemine on aga teatris võimatu- sel viisil me justnagu ei usuks sellesse, mida teeme. Aga me loome justnimelt imesid, igal õhtul. Imet ei saa paigutada Excelisse, ainult tema välist vormi võib proovida.
10
Kuivõrd Stansilavski ise kannatas tohutu lavahirmu all,[11] võib oletada, et soovides seda leevendada, lõigi ta meetodi, mis muutis etendamise olemiseks ning avas sellega tee etenduskunstide oluliseks muutuseks meie loomupärase olemise suunas. Selsamal põhjusel tunned sa ka hirmu valetades või teeseldes- sa kaugened tõesest olemisviisist, mis on inimesele orgaaniline.
See toobki meid tagasi teatri algolemuse juurde. Ainult tõene esitus on vastuvõetav ning mida kõrgem on osaduse protsent selles, seda tugevam on sõnumi edastus ning seda võimsam etenduskunsti efekt. Teatri eesmärk on tseremoniaalne taasühinemine tõelise inimliku olemusega, taotlus ja selle rakendamine- mitte pelk meelelahutus. Jah, me oskame seda selliselt kasutada ja sellega isegi teenida, kuid see ei ole etenduskunsti ja teatri algolemus.
järjepidevus ja praktika
Keskendumine, paindlikkus, muutuv vaatepunkt, igapäevase praktika olulisus. Minu hiljutised praktilised uuringud katsetades Null Punkti Praksist (Zero Zone Praxis) „Roheline nagu laulaks“ (Polygon Teater, 2020) lavastuse proovi- ja etendusperioodis (märts 2020 kuni juuli 2021) kinnitasid, et positiivsed muutused leiavad aset juba esimese 30 päeva sees. Seega- mis oleks kui käsitleksime seda lõhestumist näitleja teadvuses pigem produktiivse oskusena, nihkepunktina, mitte destruktiivse häirena?
________________
[11] Nemirovitš-Dantšenko oli sunnitud ta isegi kord vahetult enne esietendust peaosast välja vahetama, kuivõrd Stansilavski ei olnud võimeline teksti meelde jätma (Merlin, 2016; Wegner, 1976). See oli nii hirmu põhjustaja kui selle võimendaja: suutmatus kontsentreeruda tegelaskujule, hirm läbikukkumise ees oli suurem. Suletud ring.
11 tseremoonia
Me ei vaja väliseid protseduure, et sooritada etendust kui tseremooniat. Osadus teadvuse kõrgema tasemel tagab täieliku neeldumise kaudu püsiva etendusvoo. See kannab esitaja koos vaatajatega mitte-duaalsesse olekusse, kõrgema tundlikkuse astemele, kus kaovad blokeeringud sõnumi omandamises. Piisab kui vabastame end materialistlikest kiindumustest, hirmust, paranoiast, egost, võltsist üleoleku või alaväärsuse tundest ning asjadest, mille üle meil niikuinii kontrolli ei ole (teiste arvamus nt.). See ongi see tegelik nihkepunkt, mida on loomulikult kõige raskem sooritada, eriti etendamise ajal. Kuidas seda siiski teoks teha, käsitleme NPP harjutustiku abil.
Kokkuvõtvalt
Enne kui saame käsitööoskust tõsta, peame arendama oma isikuomadusi. Et näitleja-lavastaja vahelist loovsuhet täiustada ja vähendada ärevust/sooritushirmu selles ning ära hoida konflikte on efektiivne tehnika emotsioonide juhtimine. Kui lavastaja loob ja hoiab Null Punkti Praksise abil coach’ivat voogu läbi terve prooviprotsessi, saab nende loov-vahetus rikastatud ja saavutad üheaegselt mitu eesmärki, tehes võimalikuks kõrgema kunstilise loovuse kasutamise neeldumise ning vabanemise mõttes. Arendades end inimesena üheskoos horisontaalses loovpraktikas, sisenevad näitleja ning lavastaja praktika kõrgema tundlikkuse tasandile nii oskustes kui eetikas (Stanislavski eetika, mäletate?). Indiviidid, kes on kaasatud sellistesse praktikatesse, saavutavad väga peene taju ja omavahelise ühenduse taseme.
