Mängivad Polygoni Teatrikooli täiskasvanute rühma 30+ õpilased:
Lavastaja ja rühma juhendaja
Absurdikomöödia füüsilise teatri võtmes
Esietendus 11. mail 2017! Etendused 11.05, 12.05, 10.06, 17.07 (Merepäevade raames), 14.10 (A-Festivalil Tartus)!
Paneme tähele etendusele tulles absoluutselt võrratult perplekset jahedat ilmastikku ja riietume vastavalt! Ruumid võivad olla vahel pisut jahedad! Arveldamine ainult sularahas.
Etendusest lähemalt
„Kiilaspäise lauljatari” väikekodanlased tegelased Smithid ja Martinid on minetanud võime ise mõelda ja tunda. Smithid ootavad külla Martineid, kes hilinevad. Ootamatult saabub aga lisaks Tuletõrjekapten, kes otsib Tuld. Mida aga siit küll ei leia – ei tuld, ei sütitust, ei vähimatki õhinat, rääkimata sisemisest kirest. Martinid tahaks olla Smithid ja Smithid tahaks elada nagu Kapten ja nende teenija, kuid… jah. Ei julge, ei oska. Kõik on kustunud juba enne kui süttibki. Väikekodanlikus vaikelus on jäänud vaid klassikuuluvuse vajadus ja alateadlik püüd olla piisav.
Sa näed ekspressiivset füüsilist teatrit kõigile mõistetava alltekstiga.
Õpitubade tsüklis valminud improvisatoorse lavastuse kontekstis proovime reaalselt järgi Joukko Turkka füüsilise teatri jõu ja võimaluste arenduse, samuti Adishakti rituaali ja lääne teatri sümbioosi. Siin tekib kesktee ja sulandumine psühholoogilise süvaanalüüsi meetodiga.
Autor ise on öelnud, et näidendi idee tekkis tal, lugedes inglise keele õpikut iseõppijatele. Inglise keele alal see raamat teda targemaks ei teinud, ent sealt sai teada rabavaid uudiseid, et nädalas on seitse päeva ning põrand asub all ja lagi ülal. Sellisest mõttetust sõnade õpetamisest masendunud Ionesco kirjutaski „keele tragöödiat” näitava näidendi, mis näitab, et keele informatiivne ja kommunikatiivne funktsioon on kadumas ning et keele automatism väljendab psüühika allakäiku ja standardiseerumist. “Kiilaspäine lauljatar” on Eugene Ionesco esimene ja tuntuim näidend.
Rumeenia päritoluga prantsuse absurditeatri rajaja Eugene Ionesco (1912-1994) on 28 näidendi ja 9 esseekogumiku autor. Ta sai 1970. a. Prantsuse Akadeemia liikmeks ning oli New Yorgi, Leuveni, Warwicki ja Tel Avivi ülikooli audoktor.
