24

See lugu meenutab mulle tunnet, mis tekib mul kui lennukiga reisides olen saabumas uude linna, kus ma pole veel kunagi käinud. Lennukiaknast näen sadade võib-olla isegi tuhandete kodude katuseid, kontorihooneid, tööstuseid. Iga katuse all on inimesed, kellel on oma elu ja mõtted. Oma mured, oma unistused. Näen linnu, mis on kannatanud sõja ajal. Kes on sõdinud, kes põgenenud. Näen linnu, mis on tulvil väga erinevatest inimestest. Kui palju nende mõtted ja teod mõjutavad teiste inimeste elu? Mis viib inimesed armastuseni, kurjuseni, sõjani? Juba esimesed read näidendi tekstis puudutasid mind: „Me olime vist viimane põlvkond pikaks ajaks, kes veel mängisid sõda. Järgmised juba sõdisid päriselt."

See on lugu maailmast, milles me ei taha elada ja tulevikust, kuhu me ei taha jõuda. Kõikides maailmades ja tulevikkudes on aga ennekõike inimesed ja nende lood. Inimlikkusest ja selle puudumisest, armastusest ja selle puudumisest. Kuidas ühiskonna püüdluste ja küündimatuse taustal mõjutavad kõik otsused, kogu poliitika tegelikult iga tavalise inimese elu. See peaks olema kohustuslik vaatamine kõigile, kes tänapäeval midagi otsustavad, midagi omas meeles ja mõttes arvavad maailmast ning selle arengust. Et teadvustada, mida tegelikult tähendavad ühiskonnas toimuvad muutused üksikute indiviidide tasandil. See näidend annab lootust, et kui me teadvustame selliste lugude võimalikkust täna, siis ei saa need kunagi teoks.

See on oluline integratsiooni lugu: seda teeved koos eestlased ja venelased ning see räägib kriisisituatsioonist, kus ei ole oluline, mis on su rahvus; kus sa oled silmitsi universaalsete, sügavate teemadega, mis seob kõiki inimesi mingil sügavamal ja samas algolemuslikul, inimlikumal tasandil.

”Madis Kõiv: Kunagi pole olnud, et sõda pole olnud. Kuskil on kogu aeg sõda.” See on õõvastav lugu. Ma ei soovi selliseid lugusid kunagi lavastada. Aga ma näen tulevikku, kuhu selline reaalsus väga kergesti asetub. Võimalikuks saab. Ja sellepärast lavastan ma sellise loo, et ma ei peaks sellist tulevikku kunagi kogema. Veelvähem minu lapsed või inimekond tervikuna. Tasub tähele panna, et hetk, milles lugu näeme, on juba peale koledusi. Selgusesse jõudmine. Seega- õnneks on sellegi loo tunneli lõpus valgus… Ja veel üks asi. Mulle ei meeldi sisutühi kaasaegne vormiga mängitsev, välist šokeerivust ihkav ja realismi üleshaipiv etenduskunst. Juba Mihhail Tšehhov ütles, et kui seda ihaleda, peaks efekti saavutamiseks lõpuks päriselt laval kõrisid läbi lõikama. Ma lisaksin: ja ka siis mõtleks vaataja, et hmm, kuidas nad seda teevad… Mulle loeb silm. Mulle loeb, kui atmosfäär on päris, sest see tuleb inimese seest. Ükskõik, kui peent digirealismi me ei ehitaks, loeb teatris inimese reakstioon. Impuls ja tagasiside. Need tegelased on siin kõik süütud, just nagu sina või mina. Nende pärast lavastan ma selle loo.