Laval
Lava ja kostüüm
Helilooja ja elav esitus:
Valguskunstnik
Produtsent
Produktsiooni assistent
Teavitus
Mees on teel koera hauale ja jääb Naise raudteevahimajakesest koju hommikut ootama. Või õigemini ootama… mida? Mida ootab aga Naine? Ühtäkki oleme becketlikus või ka williamslikus maailmas- midagi oodatakse ja oodatakse ja… korraga on see juba selja taga, mööda saanud? Kuuvalgus oli liialt kasin, et teiseni teed näidata? Maha magasime?
Aga ei, hoopis teises loos magavad Mees ja Naine ja vesi muudkui tõuseb ja tõuseb, nõnda et prillidega rott juba toas askeldab… Aga oodatu ei tule. On nad unustatud? On Sild veel alles? Tundub, et nad on rahul olnuga… või?
Millal on õige hetk rääkida? Millest taipad, et oled leidnud õige kaaslase või pigem igavese ustava kaasteelise?
Hmm, mõtled sa nüüd- milleks seda jälle otsast kedrata? Aga ei, meie Mees ja Naine on rohkem kui elavad, situatsiooni lõbusus tundub isegi kohatuna meid nakatama… Aga sellised, just sellised me olemegi - ikka vaatame rõõmsalt saabuvale vastu!
Etendusest lähemalt
Korraga on meie elutoas nii lähedus kui võõrandumine. Otsekui olevik, mis tihtilugu kipub koosnema vaid minevikust ja tulevikust. Hirm olla siin ja praegu, lõpuni siiras, hoida, julgustada ja minna koos edasi… Ja siia tuppa murravad rong ja sild kui side kauguse ja läheduse vahel. Tundub ju lõputu distantsina vahemaa kahe voodi vahel ja silla välisilma viis vesi minema… just täiskuu ajal, kui ei jaksanud enesele otsa vaadata?
Nende küsimustega tegelevad „Kuuvalgus//silla“ mees- ja naistegelane kerges, mängulises, ka vaimukas võtmes. Küsimused on igavikulised ja sügavad, kuid mitte kurvad või tüütud. „Kuuvalgus//sillas“ on sügavust, mida tundub, et tänapäeva vaataja vajab. Vahel väsime kõik pealiskaudsest meelelahutusest ja igatseme pärisküsimusi ja pärisvastuseid. Rännak üle põranda- midagi nii sügavat ja lihtsalt ei ole ammu füüsilises teatris pidanud lahendama… Külli, Tamur ja Mait (pillid) teevad koos Helena, Kalju (kujundus)ja Sandraga (keha kasutus) sellest minimalistlikust tekstist filigraanse ja põnevalt erutava maastiku, kus me tegelikult ei tea, mis juhtub järgmiseks… Ja veel. Ärgem võtkem end liiga tõsiselt 😉NAINE: Ainult suu liigub veel. Silmad pilguvad. Kas sul juua on veel?
MEES: Ei.
NAINE: On janu?
MEES: Jaa.
NAINE: Joo siis see vesi ka ära, mille sees su hambad on.
MEES: Juba jõin.
NAINE: Kompressiviin on alles veel?
MEES: Jah.
NAINE: Joo see ära, kui tahad.
MEES: Ma ei taha.
NAINE: Miks?
MEES: Ma pole 20 aastat tilka viina suhu võtnud.
NAINE: See ei loe. Hädaga joo ära.
MEES: Aga sina?
NAINE: Mis?
MEES: Suu kuivab?
NAINE: Jah.
MEES: Vesi otsas?
NAINE: Jah.
MEES: Kompressiviina jõid ära?
NAINE: Sinu käes on pudel. Muidu jooksin küll.
MEES: Tahad, ma viskan... Ei, siis võib pudel puruks minna, ja visata ei jaksagi... Tahad, ma veeretan pudeli sinu aseme juurde...
NAINE: Veel ei taha.
Jaan Kruusvallil on eriline oskus välises staatikas sisemine intensiivsus paistma panna. Tema haruldane minimalism lummab. See maailm on puhas kõigest kõrvalisest, keskendub vaid tähtsaimale. Kõik on väga lihtne, omane - ja nii väga puudutav. Napisõnalised inimesed ja nende ränd, poolelt sõnalt katkevad küsimused ja vastused, üksindus ja aimatav habras lähedus.
NAINE (vaatab mehele järele, teeb ise ka paar sammu, ärevuses): Mees! Mees! Halloo!
MEES: Mis on?
NAINE: Te ei küsi ka, kuidas mina... ja mis...
MEES: Ei sega mina ennast võõrastesse asjadesse...
NAINE: Mina ei ole võõras. Ma olen siin elanud juba... mitukümmend aastat.
MEES: Jaa. Aga mis see puutub minusse.
NAINE: Ei huvita siis...?
MEES: Ei! Mul on oma tee jalge all.
NAINE: Ma ilmaasjata küsisin. Mis sa sinna asundusse tahad minna?
MEES: Mul on sinna... maetud... koer.
NAINE: Kes?
MEES: Koer. Parim sõber.
NAINE: Koer!
MEES: Ei usu või?
NAINE: Koer? ... Mille eest sind istuma pandi? Arkaadi?
MEES: Miks sa arvad, et ma vanglast tulen?
NAINE: Kust siis?
