26

Polygon Teater võtab julguse röövida teie elust paar tundi, kuid annab vastu parema homse.

Tahtsin teid tänada super emotsiooni eest! Olen mitu korda Polygonis käinud, ja alati lahkunud sealt tundega, et tulen kindlasti tagasi.

Mulle selle lavastuse idee meeldib ja meeldib ka see, et maailm ongi perpleksne. Selles on oma võlu ja oma valu. Ja see oli huumoriga hästi välja toodud, kui jabur see olla võib. Igav ei hakanud mitte kordagi. Kogu aeg oli pinge üleval, et mis järgmiseks. Näitlejate intensiivsus tekitas külmavärinaid.

Kogu aeg säilis mõistatus, kes on siis kellega ikkagi koos ja kas nemad ise ka saavad aru, mis toimub või mitte. Väga muljet avaldav oli see, kuidas üksteisest täiesti erinevad asjad olid nii ideaalselt kokku sobitatud. Natsiteema ja lapsed ja suhted inimeste vahel. Kogu aeg tuli ka teatud üllatus. Ja see lõpp, kus inimene jäi tegelikult iseendaga üksinda ja tema käest võeti kõik ära, täielikult kõik ja ta jäi lihtsalt üksinda.. tekitas ka üksindustunde endas, et kas mina olen ka imelik ja üksi? Kas mina räägin ka tegelikult iseendaga, mitte teistega? Kas nad üldse kuulevad mind? Kas on see normaalne olla teistmoodi ja segaduses? Tore oli muidugi ka see, et sai naerda, kohati ka iseenda üle.. Tänapäeva stereotüübid ja, et inimestele meeldib see välimine, see mis tegelikult üldse ei loe ja võib olla on mõttetu, see ilus pakend on oluline, aga see mis sees on- miks seda keegi ei vaata ja ei hinda? Võibolla ei julge vaadata? Üheks kujundiks pidasin mina karpi, kus hiljem oli pea sees, aga nii palju, kui ma sellele ka ei mõtleks, ei saa ma kindel olla, kas olid tõesti mängus ebareaalsed piirid tuleviku ja oleviku ja mineviku vahel.. Tõesti väga huvitav ja eriline näidend, mille üle ma veel ilmselt kaua mõtisklen ja katsun aru saada. Eraldi kiidusõnad live muusikale- andis super meeleolu juurde!

Sellise materjali vaatamine-kuulamine nõuab nutikat teatrikülastajat. Vahepeal olin millegipärast ametis hoopis kuuldemängu kuulamise ja ise sama etenduse lavastamisega… etenduse ajal…! Loodu kaitseb nii lavastajat kui ka näitlejat… Sain värskendava ja inspireeriva elamuse igatahes. Mitte linnukese, et sai Draamas käidud jälle… või et käisin Linnateatris köstrit vaatamas… So what? Perplexi tekst kõnetas just mind ja see on minu jaoks tähtis!

Välja oli kuulutatud kui absurdikomöödia, aga teades lavastajat ootasin kindlasti ka midagi sügavamat. Ja ei pidanud pettuma. Jah, oli ka naljakas kuid see ei seganud üldse. Kui lihtne on tegelikult inimesi ümber programmeerida ja panna tegema asju mille peale nad ise ei tulekski. Tänases meedia poolt juhitud maalilmas kohtume pidevalt erinevate uudistega, mis üritavad painutada meie tõekspidamisi ja panevad neid proovile. Mis aga mulle eriliselt meeldis oli muusikaline kujundus. See oli nii äge, kuidas Mart Soo kujundas muusikaliselt laval toimuvat laivis. Muusika oli kindlalt laval viies tegelane. Etendus lõpu lahendus oli suurepärane leid. Ma imestan et keegi teine pole enne selle peale tulnud. Etendus on ju kui mõtte rännak , tervendav seanss ja sellest peab rahulikult välja tulema. Nüüd alles avastasin, et perpleks on täitsa päris sõna päris tähendusega! Ma algul mõtlesin, et see on teie endi poolt väljamõeldud sõna umbes nagu pronokkimine.

Mäng oli nauditav, kõik neli põlesid ja tahtsid. Eriti Veensalu. Tunne oli hubane ja kuidagi teine, kui teatris. Tuleme kindlasti uuesti. Meile meeldis!

Etendus oma põnevate lugude ja keerdkäikudega hoidis mu tähelepanu naelutatult endal. Seal oli imelisi stseene, mis naerutasid ja samas pakkusid sügavat elulist äratundmist. Näitlejad olid tasemel ja mina muidugi nautisin oma lemmiku Mait Jooritsa lavalist olemist.

Lõbus, samas mõtlemapanev “Perplex” väljub traditsioonilise teatri piiridest ning kompab piire kahtluse alla seades kõike kõiges. Toob osavalt arutluse alla absurdiklassika põhiprobleemid kaasajavormis. Elav muusika loob huvitava sürrealistliku, meditatiivse õhkkonna, mis liidab näitlejad vaatajatega üheks.

Super! Minge vaatama, kuniks veel saab! Mina naersin kõvasti ja häälekalt, aga ka sisuseeme oli täitsa olemas. Aitäh trupile ja kõigile asjaosalistele! Hea töö!!!

Kindlasti värske, nii lavastaja kui näitlejatöö poolest, komöödia mis ei jäta puutumata. Perplex ei olegi nii segane, kui pealkirjast eeldada võiks, ta jõuab kohale impulsside haaval, mis muudab loo vaheldusrikkaks. Paljudele hirmutav absurdihuumor on põimitud kokku kaasaegse draamaga ja lubab vaatajale naerupahvakaid lõpuni välja. Tuled teatrist ära ja tunned midagi. Kihvt:)

Tänud soovituse eest minna teatrisse Polygon. Käisime täna vaatamas Perplexi. Absurdinädala reedeks ülihästi sobiv äge absurd. Sama oluline kui on soov omada midagi, on soov mitte omada palju asju/tundeid/emotsioone. Otsige meelerahu! Muu pole oluline. Üleminekud on gigavinged. Koht on müstika ja mustvalge vahepealne. Minge vaatama ja võtke asju agadeta.

Päris hull lavastus, julgen soovitada. Kui alguses olin täiega perplexed – wtf!? – siis hakkas aegamisi kogu selle naljaka mäsu seest hoopis mingi palju kõvem asi välja kooruma. Ja no siis läks täitsa meelest, et teater – kui tükk ise poleks seda aeg-ajalt meelde tuletanud 😉 Väga tore oli näha jälle laval Elina Purdet, kes tegi superhea rolli, aga teised olid ka tasemel. Tõsiselt, mine vaatama!

Tulin pärast päeva sagimisi, teadmata õieti, mis lugu või kes mängivad, ainsaks kvaliteedimärgiks, et Tamur lavastas. Ühesõnaga, see mul “puhta lehena” tuldud-nähtud-kigetud teatriõhtu mõjus nii, et ei mäletagi, millal viimati sellist tunnet kogesin, et siin ja praegu olen teatris ja on huvitav. Et kõik see haarab mind laiemalt kui näidend, lugu laval.