Araabia öö

Roland Schimmelpfennig

26

aprill

Laval

Lavastaja

Tamur Tohver

Lava ja kostüüm

Teostus

Produtsendid

Etendusest lähemalt

Saksa kaasaegse näitekirjaniku ja lavastaja Roland Schimmelpfennigi (s.1967) „Araabia öö“ on 21. sajandi muinasjutt, urbanistlik triller ja unenäoline armastuslugu, mis leiab aset tüüpilises magala kortermajas. Ühel sumedal ja kuumal õhtul kaob teadmata põhjusel vesi. Korruste vahel sattuvad oma hirmude, ihade ja ettekujutuste lõksu viis inimest. Idast ja läänest. „Araabia öö“ on surmapõlglik viskumine kusagile, kus armastamine on ainus, mis sind päästa võib.

Majahoidja Hans otsib vee kadumise põhjuseid. Rohkem unedes elav Franziska uinub igal õhtul enne päikeseloojangut, et unustada möödunud päev ning hommikul rutiini uuesti alustada. Korterinaaber Fatima ootab oma armsamat, kes on korruste vahel lifti lõksu sattunud. Mees vastajasmajast otsib igas naises oma elu armastust. Kes pääseb ja keda päästetakse? Vesi on kadunud, aga ihalus selle järgi aina kasvab. Janu kasvab. Väikesed soovunelmad, mis ringlevad meie argistes peades rulluvad lahti hullumeelseteks armulugudeks. Peatumatu teatriline vabalangemine võib alata.

Kes pääseb ja keda päästetakse? Vesi, mis jõena kannaks meid kuhugi ja kustutaks janu. Mille järele? Lavastus pakub üheaegselt poeesia ja harmoonilise teatrikeelega mõnusat huumorit ning põnevust. “Araabia öö” lummab ja haarab east sõltumata. Lavastaja Tohver mängib taas heade kaaslastega varasematest lavastustest nagu, Meelis Rämmeld ja Karin Rask, ning lisab näiteseltskonda Polygonile uusi ja huvitavaid.

FATIMA Kuues korrus. Ta on kadunud. Kuhu ta läks – see siga on end kusagile ära peitnud. LOMEIER Ma astun beduiinitelki. Mu silmad peavad kõigepealt äkitselt saabunud pimedusega harjuma. Keset telki seisab see naine. Ta on üksi. KARPATI Ma olen üksinda mingis pudelis ühes korteris, mis näeb välja nagu tuhat teist korterit. FRANZISKA Ta on kadunud. KALIL Minu ees seisab noor naine. Ma tahtsin just pesu üles riputada, ütleb ta, seejuures oma pluusi lahti nööpides. Siis pöörab ta end ümber ja heidab kummargile üle pesukuivataja. Tule. LOMEIER Naine näeb kohutav välja. Lai lillakas arm läheb põiki üle kogu kaela, teine jagab näo juukselahust alates üle nina lõuani pikuti pooleks. KARPATI Ma tunnen seda kõike: tuba, mööblit. Niimoodi olen ma isegi elanud. Üksi. Ja ka kahekesi. KALIL Tule, ütleb ta. FATIMA Kalili pole võimalik leida. Ma pööran otsa ümber. Ongi kõik. FRANZISKA Mees on kadunud. Mul hakkab külm. See teine naine pöörab vaikides ümber. Ma lähen talle järele. Mis mul muud teha. FATIMA Ongi kõik minu jaoks. KARPATI Esimene korrus. Ma olen surnud. FRANZISKA Me suudleme. Ma panen silmad kinni ja sellest hoolimata tunnen ma kuuvalgust. Karpati karjub. Kalil karjub. Üks pudel kukub lavatornist lavale ja lendab kildudeks.

Fotod Mats Õun

Meediakajastused

Postimees – Koridoride kõrbemuusika

Delfi – Polygon Teatri lavastus “Araabia öö” taas laval!

ERR Kultuuriuudised – Polygon Teatris esietendub “Araabia ööd”

Teater.ee – Araabia öö

“

Ei ole siiani tänanud “Araabia öö” eest. Mõtlesin, et ehk mõtlen midagi välja, millel on sisu, mis on …midagi väärt. Kahjuks ei suuda ma siiski anda sellist tagasisidet, ilmselt sellepärast, et etendus puudutas mind liiga isiklikult, liiga lähedale, liiga kohale, liiga kümnesse. Ja veel – kõik oli algusest lõpuni hea.

Teatrikülastaja Kaari

“

Etendus vaadatud. Soovitan kõigile ! Väga teistmoodi aga väga huvitav…suurepärased näitlejad ja suurepärane koostöö. Kiitus lavastajale.Kindlasti olen nüüd üks teie järgmiste etenduste külastajatest.

Marge Ventsel, Facebook

“

Nähtud ja rõõmustatud. Kui püüda midagi kuidagi originaalselt kiita, siis kirjutaks, et alguses tundus justkui oleks tegemist muusikaga. Selline draama, mis koosneb justkui muusika, erinevate instrumentide poolt väljendatud mõtetest ja tunnetest. Kokku sai sellest selline draama-sümfoonia, kus killud, kui mitu erinevat leitmotiivi moodustavad lõpuks ikkagi terviku, mille nimi on näiteks tänapäeva tabamine. Tänapäev, oma argises olmelisuses ja tahadvõimitte, aga siiski ajatuga tihedas seoses. Me ei ole ju iial varem olnud kantud niisuurest teadmisest ja tarkusest, kui täna ja on kaunis, kui süda jääb alles. Aitäh!

Jaak Vackermann, Facebook

“

Mulle väga meeldis see teatriōhtu. Meeldis lavastaja käekiri, nüüd juba pisut tuttav, kui nii vōiks öelda :), näitlejate ansamblimäng (mōtisklesin ka tabava castingu olulisuse üle, et kui kuskilt oleks keegi olnud noorem-vanem-suurem-staarim, oleks kohe teine lugu olnud. Muusika, mida sai nii kripeldamajäävalt vähe, et tule vōi uuesti vaatama. Tekst! Ja kuidagi eriti meeldib mulle see saal. Mul on teie yle hea meel.

Kolleegide tagasiside

“

… kui tavaliselt on helikujundused ikka ühekordsed ja salvestatud, siis sedakorda istus Soo lava taga ning tekitas helisid iga kord live’s.

Janar Ala ajakirjas “Kitarr”

“

Lisaks suurepärasele tekstivalikule on Polygoni “Araabia öö” kaleidoskoobis ka suurepärane näitlejateansambel – Karin Rask, Meelis Rämmeld, Kristiina-Hortensia Port, Mart Aas ja Roland Laos – käsitlemas teemat, mis peaks meile kõigile vähemalt kaudselt tuttav olema: elu mitmekordses paneelmajas, kust ühel päeval läheb vesi ära. Üksteisele poolvõõrad inimesed muutuvad higises öös kangelasteks araabiapärases linnamuinasjutus, argisus muutub eksootikaks, eksootika maagiaks, “Tuhat üks ööd” kohtub “Hingede ööga”, metsistub ja raugeb.

Piret Jaaks “Roosa elevandi autor”

“

Mulle meeldis, et “Araabia öö” on nii põnev ja ettearvamatu. Kuidas laval on korraga mitu erinevat lugu erinevates kohtades ja ajahetkedel põimunud. Ja see kõik on nii selge ja lihtne mõista. Tavalisest igapäevaelust saab täiesti eksootiline põnevuslugu: täis kaotamisi, otsimisi, leidmisi, armastust ja actionit. Igav ei ole mitte ühelgi hetkel. Kõige suurem oht on, et vaatad etendust nii süvenenult ja lummatult, et ununeb isegi hingamine. Eriti nauditavaks tegid etenduse väikesed humoorikad nüansid, mis hiljem igapäevaelus meenuvad ja panevad mõnusalt muigama. Kogu “Araabia ööd” tasub vaadata kasvõi ainuüksi lõpulahenduse pärast! Ja eriti hõrguks muudab kogu etenduse kitarrivirtuoosi elav esinemine. Mart Soo on loonud kogu helikujunduse ning on etenduses pilliga kaasas kui kuues tegelane.

Kristel Treier

“

Selline lavastuse vormikeel näitab, kui paljudest detailidest koosneb käitumisele ja suhtlemisele aluseks olev kognitiivne protsess.Samuti näeb, kui palju võimalusi võib igal hetkel tegelikult eksisteerida ja kui vähe neist jõuab käitumise tasandile./… /Kui inimene astub mõnda välisesse labürinti, teisisõnu uude olukorda, mugavustsoonist välja (majahoidja näitel kadunud vett otsima), astub ta samal ajal enda sisemisse labürinti. Ja peab seal uue suuna leidma. Sellest, kuidas see tal õnnestub, tükk räägibki.

Tõnu Lilleorg

“

Kuigi ma pole näinud kaugeltki kõiki Polygon Teatri lavastusi, tundub, et räägin ehedusest, vahetusest, professionaalsest kohmetusest, mahedast okastraadist, mis iseloomustab sealseid lavastusi, ning loodan, et mingisse tulevasse mugavustsooni sisenemisel ei kao need ära.

Rait Avestik

“

Minu meelest on “Araabia öö” nii näitekirjaniku tekstina kui ka just Tamur Tohveri lavastuses suurepärane näide sellest, kuidas on võimalik sõnumi tõlgenduses kasutades samaaegselt edukalt teatri, filmi ja kuuldemängu elemente luua tervikteos. Eriline koht selles lavastuses on helimaastikel. Need seovad loo kohaga või loovad assiotatiivse meelemaailma. Uksumatu ruumikasutus on puhtalt filmilik! Mulle meeldis eriliselt Meelis Rämmeld. Ta on loomulik ja usutav, loob tervikliku rolli, selles ei ole midagi üleliigset ja ometi on selles kõik- elusuuruses inimene.

Ari Kallio, Yleisradio