Muusika, kujundus, lavastus
Kostüüm ja valgus
Esietendus: Laitse graniitvilla 20. jaanuar 2011
Etendusest lähemalt
Kui tunned, et sa ei ole keegi, siis tahad sa ära. Turvalisus pole tähtis. On seda eneseteostus? Kas vaid see? Kas sulle on tähtis, et kui oled ära, siis oled ometi kellelegi tähtis? Keegi on sinule tähtis? Tähtsad asjad. Tähtis teada saada. Selline lugu
Urmas Lennuki näidendivõistlusel pärjatud lavalugu on samavõrd vaimukas kui mõtlemapanev. Me liigume hubasesse salongi, kuid küsimused on sama teravad kui teatril ennegi. Otsingute eesmärk on tabada vaataja on nüüd relvitumalt keset mugavusi.
Ja üks mõõde veel- nagu PolygonTeatril ikka.
Me usume, et inimene vajab kõrgkultuurilist teatrit endiselt ka väljaspool linna ja seda talvelgi. Teatrit kohtades, mida stabiilse dotatsiooniga suvel lisaraha otsiv suurteater muidu ei väisa.
Lisaks lõbusale esitusvormile pakub “Boob teab” kaks toredat tagasitulekut- nimiosalise Lauri Saatpalu teine ja märksa keerukam näitlejatöö kevadisest Camus’ ja teiseks on meiega aastate eest Endla lavalt otse Iirimaale lahkunud Tõnno Linnas!
Meediakajastused
Postimees kultuur – Elina Pähklimägi ja Lauri Saatpalu teevad talveteatrit
Maakonnalehest: Teatri toob Laitse Graniitvillasse Polygon Teater.
Millisele publikule on lavastus suunatud? Vastab lavastaja Tamur Tohver:
Saali on oodatud kõik- nii need, kes end loos ära tunnevad, kui ka need, kellele meeldib teater ka mujal kui vaid traditsiooonilises teatrimajas. Sellest rääkides- Laitse Graniitvilla on juba ise vaatamisväärsus, mille pärast tasub need lühikesed 36 km linnast välja sõita. Kogu see atmosfäär. Koos antud looga kujuneb sellest kindlasti meeldejääv õhtu- me liigume sedapuhku hubasesse salongi, kuid küsimused, millele pahaaimamatu külastaja sel moel satub, on sama karmid ja teravad kui teatril ennegi. Otsingute eesmärk on tabada vaataja on nüüd relvitumalt keset mugavusi. Mis aga ei tähenda, et: tulge, me raputame teid! Vastupidi, me pakume koostöös Graniitvillaga mõnusa võimaluse õdusas atmosfääris mõningate asjade üle järgi mõelda. Urmas Lennuk on ka paraja viguriga kirjamees, nii et huumorita sedapuhku ei pääse kindlasti! Lugu? Loos on keegi, kes tunneb, et teda võetakse nii enesestmõistetavalt, et ei panda enam isegi tähele. Nagu kodulooma- koera. Või on ta ennast ise kaotanud? Või ongi ta koer? Ta läheb ilma peale ja kes ta järgmisena kodustab? Kas on alati just turvalisus see, mida ihkame? Kas aga vaid eneteostus on ihaldatav?
Miks otsustasite etendusega linnast välja tulla, kas Tallinnas publikut napib?
Polygon Teater ei tee siiani suveteatrit, kus kommertsi mõõde varjutab kõik muu. Me usume, et inimene vajab kõrgkultuurilist teatrit endiselt ka väljaspool linna ja seda ka talvel. Ja seda ka kohtades, mida stabiilse dotatsiooniga suvel lisaraha otsiv teater talvel ei väisa. Alustame sel talvel Laitses, vaatame kuhu me ilma toetuseta jõuame. Kuid ka järgmisel talvel oleme kindlasti Laitses tagasi.
