e

Kuuvalgus / Sild

Jaan Kruusvall

26

aprill

Mees on teel koera hauale ja jääb Naise raudteevahimajakesest koju hommikut ootama. Või õigemini ootama… mida? Mida ootab aga Naine? Ühtäkki oleme becketlikus või ka williamslikus maailmas- midagi oodatakse ja oodatakse ja… korraga on see juba selja taga, mööda saanud?  Kuuvalgus oli liialt kasin, et teiseni teed näidata? Maha magasime?

Aga ei, hoopis teises loos magavad Mees ja Naine ja vesi muudkui tõuseb ja tõuseb, nõnda et prillidega rott juba toas askeldab… Aga oodatu ei tule. On nad unustatud? On Sild veel alles? Tundub, et nad on rahul olnuga… või?

Millal on õige hetk rääkida? Millest taipad, et oled leidnud õige kaaslase või pigem igavese ustava kaasteelise?

Hmm, mõtled sa nüüd- milleks seda jälle otsast kedrata? Aga ei, meie Mees ja Naine on rohkem kui elavad, situatsiooni lõbusus tundub isegi kohatuna meid nakatama… Aga sellised, just sellised me olemegi - ikka vaatame rõõmsalt saabuvale vastu!

Etendusest lähemalt

Korraga on meie elutoas nii lähedus kui võõrandumine. Otsekui olevik, mis tihtilugu kipub koosnema vaid minevikust ja tulevikust. Hirm olla siin ja praegu, lõpuni siiras, hoida, julgustada ja minna koos edasi… Ja siia tuppa murravad rong ja sild kui side kauguse ja läheduse vahel. Tundub ju lõputu distantsina vahemaa kahe voodi vahel ja silla välisilma viis vesi minema… just täiskuu ajal, kui ei jaksanud enesele otsa vaadata?

Nende küsimustega tegelevad „Kuuvalgus//silla“ mees- ja naistegelane kerges, mängulises, ka vaimukas võtmes. Küsimused on igavikulised ja sügavad, kuid mitte kurvad või tüütud. „Kuuvalgus//sillas“ on sügavust, mida tundub, et tänapäeva vaataja vajab. Vahel väsime kõik pealiskaudsest meelelahutusest ja igatseme pärisküsimusi ja pärisvastuseid. Rännak üle põranda- midagi nii sügavat ja lihtsalt ei ole ammu füüsilises teatris pidanud lahendama… Külli, Tamur ja Mait (pillid) teevad koos Helena, Kalju (kujundus)ja Sandraga (keha kasutus) sellest minimalistlikust tekstist filigraanse ja põnevalt erutava maastiku, kus me tegelikult ei tea, mis juhtub järgmiseks… Ja veel. Ärgem võtkem end liiga tõsiselt 😉

NAINE: Ainult suu liigub veel. Silmad pilguvad. Kas sul juua on veel?

MEES: Ei.

NAINE: On janu?

MEES: Jaa.

NAINE: Joo siis see vesi ka ära, mille sees su hambad on.

MEES: Juba jõin.

NAINE: Kompressiviin on alles veel?

MEES: Jah.

NAINE: Joo see ära, kui tahad.

MEES: Ma ei taha.

NAINE: Miks?

MEES: Ma pole 20 aastat tilka viina suhu võtnud.

NAINE: See ei loe. Hädaga joo ära.

MEES: Aga sina?

NAINE: Mis?

MEES: Suu kuivab?

NAINE: Jah.

MEES: Vesi otsas?

NAINE: Jah.

MEES: Kompressiviina jõid ära?

NAINE: Sinu käes on pudel. Muidu  jooksin küll.

MEES: Tahad, ma viskan... Ei, siis võib pudel puruks minna, ja visata ei jaksagi... Tahad, ma veeretan pudeli sinu aseme juurde...

NAINE: Veel ei taha.

 

Jaan Kruusvallil on eriline oskus välises staatikas sisemine intensiivsus paistma panna. Tema haruldane minimalism lummab. See maailm on puhas kõigest kõrvalisest, keskendub vaid tähtsaimale. Kõik on väga lihtne, omane - ja nii väga puudutav. Napisõnalised inimesed ja nende ränd, poolelt sõnalt katkevad küsimused ja vastused, üksindus ja aimatav habras lähedus.

NAINE (vaatab mehele järele, teeb ise ka paar sammu, ärevuses): Mees! Mees! Halloo! 

MEES: Mis on?

NAINE: Te ei küsi ka, kuidas mina... ja mis...

MEES: Ei sega mina ennast võõrastesse asjadesse...

NAINE: Mina ei ole võõras. Ma olen siin elanud juba... mitukümmend aastat.

MEES: Jaa. Aga mis see puutub minusse.

NAINE: Ei huvita siis...?

MEES: Ei! Mul on oma tee jalge all.

NAINE: Ma ilmaasjata küsisin. Mis sa sinna asundusse tahad minna?

MEES: Mul on sinna... maetud... koer.

NAINE: Kes?

MEES: Koer. Parim sõber.

NAINE: Koer!

MEES: Ei usu või?

NAINE: Koer? ... Mille eest sind istuma pandi? Arkaadi?

MEES: Miks sa arvad, et ma vanglast tulen?

NAINE: Kust siis?

Meediakajastused

Rahvusringhääling annab teada:  Tamur Tohver tähistab uuslavastusega 50. aasta juubelit! Tasub lisada, et seekord näitlejana laval!" ERR Kultuur: "Tamur Tohver: Eestis on läbi ajaloo tehtud vähe halbu otsuseid"  

Aeg-ajalt tahaksime kuu lummusest pääseda – unistuste painest vabaneda? Ent olulisem on hingele vajadus kuuvalgus “sisse lülitada”. Jaan Kruusvalli napi dialoogiga näidendites on “kuutõbine” dimensioon määrav. Saladusemõõdet usaldamata neid lugeda ega lavastada ei saa. /…/ Ühisteemaks üksilduse ning läheduselootuse igikestev vastasseis ja koostoime, mis väreleb mehe ja naise vahel. Mees ja naine vajavad üksteist. Võõristusega pooleks. Jahmatavalt meenutas Kruusvalli tekst Samuel Becketti oma.

Pille-Riin Purje

Seda kõike on tänamatult vähe. Läbi elu. Armastuseni jõudmine, aga enam veel, selle hoidmine ei ole sugugi nii tavaline või igaühele antud-kingitud oskus. See, mida me kutsume tingimusteta armastuseks, on pikk teekond. Kui see saavutatakse, moodustub sellest Sild, mida ükski vesi ära ei uhu. Kuuvalgus, mis teadupärast meid hullutab igal täiskuu ajal ja mis pimedal talveööl tuleb kui õnnistus... Selle teineteiseni jõudmise märgiks on siin ühest küljest rongid, mis enam ei käi. Või ei sobi nende suund? Majad jäävad maal tühjaks juba 30 aastat... Samal ajal plaanime talude, kus veel elatakse, asemele suprerraudteed?  Mis paradoks see on? Kuhu me siis kihutame-  kui on vaja vaid jõuda üle põranda teise voodini...?

Tamur Tohver / Peaosatäitja, produtsent

"Kuuvalgussild" käsitleb teemasid, millega Eesti teatris liiga tihti ei tegeleta. Kui sageli on kahe näitlejaga lood pigem omavahelisi suhteid lahkavad lood, siis „Kuuvalgussild“ paneb mõlemad tegelased kohtuma hetkel, mil on aeg hinnata oma elu tagasivaates. Hetk, mis saabub iga inimese elus ja küsimused, mida ühel eluhetkel küsib igaüks meist- kuidas olen oma elu elanud? Kas olen raisanud mulle antud aega? Kas ja kui palju olen armastanud? Mida olen teinud ja missugust head tegemata jätnud?

Külli Reinumägi / Peaosatäitja