Lavastus on valminud Polygoni Teatrikooli näitlemise 2. ja lavastamiskunsti 3. aasta kursuste ühise lõputööna koostöös Alle-Saija Teatritaluga
Lavastusest lähemalt
Mõnusa absurdihuumoriga lavastus põhineb A.Kivirähki näidendil “Väikesed saladused”. Anna on elanud 20.sajandi alguse Euroopas seikluslikku ning vabameelset elu ja naaseb nüüd kodusesse ja unisesse Pärnusse. Samal ajal kui Anna on võõrsil nakatunud revolutsioonipisikuga ning soovib pühenduda maailma parandamisele, tunduvad tema Pärnus elavad kunagised sõbrannad väikekodanluse musternäidistena, kelle päevad oleks justkui täidetud vaid logelemise, magamise, kohvikus istumise ning laste eest hoolitsemisega. Kuid õige varsti selgub, et tegelikult on neil naistel lihtsalt teistsugune meetod maailma parandamiseks, ja see meetod on üsnagi ebaharilik. Igatahes leiab ootamatult hätta sattunud Anna abi just nimelt tänu kodumaistele “vahenditele”. Ja õpib ka ise neid edukalt kasutama.
ANNA: Kui lihtne ja mõnus teil siin on. Elate nagu vanajumala selja taga. Ehkki see on petlik! Eestis on täpselt samad probleemid, mis igal pool mujal! Isegi hullemad, sest me oleme osa Vene impeeriumist ja see impeerium on läbinisti mäda ja eriti tagurlik. Sinul on seda ehk raske mõista, sulle toob Maali igal hommikul kakaod ja vahukoort voodisse, seda limpsides tundub maailm idüllilise paigakesena, aga mina olen terve Euroopa risti ja põiki läbi sõitnud ja näinud, kuidas inimesed elavad. See ei tohi niimoodi jääda. Tuleb tegutseda! Ja tegutsema peavad ka naised, mitte ainult mehed. Maailma tuleb otsustavalt muuta, isevalitsejad on tarvis kukutada ja töötavad inimesed peavad saama vabaks!
ELLI: Ma saan aru, kallis Anna, et sinust on saanud Euroopas revolutsionäär. Mozarti asemele on tulnud Marx.
ANNA: Võib ka nii öelda. Jah, ma usun sotsialismi. Ma usun, et kõik inimesed on võrdsed, et nad on vennad ja õed. Ja olen valmis nende tõdede eest võitlema.
ELLI: Nii armas! Mulle on tulnud külla ehtne riigikukutaja! Kullake, see sobib sulle, sa näed kirglikuna väga kaunis välja! Aga räägime nüüd meestest!
ANNA: Millistest meestest?
ELLI: Sinu omadest muidugi, minu oma ju lasi armukesega jalga! Räägime nendest sinu sõpradest! Nendest, kes sulle selle kärbse pähe panid.
ANNA: Missuguse kärbse?
ELLI: Noh, kogu selle sotsialismuse ja maailma paremaks muutmise kärbse. Keegi pidi ju sulle sellest kõnelema ja su oma jutuga ära võluma.
ANNA: Ja see pidi tingimata olema mingi MEES?
PILETID
Elli (Diana Tuul):
Iga loo, nii ka selle loo juures on alati kõige põnevam väikeste nüansside avastamine, jälgimine, kuidas lugu aja kestel end lahti kerib ja järjest detailsemaks läheb. "Kihiline metoodika" on võluv ja huvitav. Puhastatud kihid on paeluvad.
Lavastaja Tamur Tohver:
Andruse lood on mulle ikka armsad olnud. Tal on alati keskmes "väike" lihtne inimene, kellest nagu midagi ei sõltu ja kel on omad pisikesed mugavused, millest ta loobuda ei soovi. Ja samal ajal kulgeb lugu ikkagi filosoofilistesse ja absurdilikesse (eba)reaalsustesse, tuues sisse laiendused, mis tema näidendid igavikuliseks muudavad. Tekib vahekord, et aade on õilis, aga kas see ka lauale/potti kõlbab panna? Kas see
päriselt ka elada aitab? Näiteks nagu tema "Pühas Graalis", kus olmeväsinud mees astub öösel kööki minnes lapse üllatusmuna otsa ja sellest algab ühtäkki Püha Graali legend tänases maastikus. Või nagu "Suur lahing Petuulia linna all", kus õõnsale patriotismile vastandub lihtne inimlik mure, täna vägagi aktuaalne. Nimelt leiavad selles Juuditi legendil põhinevas sõjavastases komöödias Olovernese pea lihtsõdurid, kelle ainus soov on pääseda mõttetust sõjast koju, puhkama ja sööma. Nende deviis on: elagu rahu... ja laiskus! Andrus ei unusta kunagi absurdihuumorit, mis mullegi olemuslik loo jutustamise viis.
"Maitse Inglid" ei ole juhuslik kohandus algupärasest pealkirjast. Neil naistel on missioon, mis teostub just läbi selle ürgse naiselikkuse vahendi, olles oma olemuselt ja radikaalsuselt 180 kraadi ootamatu! Mõneti meenutab see mulle tänast TV sarja "Kättemaksukontor". Naised lahendavad probleeme südame ja oma iidse väega, emalikkuse ja instinktiga, praktiliselt ja lõplikult. Samal ajal tehakse Brüsselis, Berliinis ja Pariisis endiselt vaid suuri sõnu ja seeläbi ilmselgelt lastakse jätkuda nii vaimsel kui füüsilisel vägivallal (just täna, 2025!).
ANNA: Kurat võtaks!
ELLI: Mis juhtus, Anna? Kas sa tunned seda meest?
ANNA: Ma kardan küll. Kuidas see lojus küll mu üles leidis? Kuidas ta taipas Pärnusse mind otsima sõita?
ELLI: Ta ehk teadis, et sa oled siin sündinud, siit pärit. On see mõni sinu tuttav?
ANNA: Ma arvan, et see on Heinrich.
ROOSI: Kes on Heinrich?
ELLI: Kas see oli sinu viimase elukaaslase nimi? Ja tema kohta sa ütlesid, et temaga kokku kolimine oli viga?
ANNA: Kohutav viga. Sest Heinrich on hirmus mees. Ma nii lootsin, et olen temast igaveseks ajaks pääsenud, aga see värdjas ei anna mulle siingi rahu. Ma pean otsekohe ära sõitma.
Tamur:
Kui keegi meid ei kaitse, kaitseme end ise. Ja loomulikult muutuvad lahendused äärmuslikuks, kui tasakaal kaob.
Me ju tegelikult ei soovi sellist olukorda. Teater toob, nagu ikka, nähtavaks peidetu: kas see seis meil maailmas omavahel nii hull ikka on, kas kuidagi teisiti ei saa? Tundes autorit ja tema teisi teoseid, usun, et ta ei kiida radikaalsust heaks, radikaalsuse aksepteerimine ei ole algidee, miks ta kirjutas. Temale omases huumori ja kerge iroonia prismas toob ta välja mõtte, et kui muu ei aita, tuleb appi ürgne põlisrahva instinkt ja vägi, ja et see on loomulik.
Hea on siinkohal meenutada, et naised on õrnemad ja... tugevamad kui mehed. Sünnist surmani. Mul on hea meel, et Polygoni Teatrikooli näitlemise ja lavastamiskunsti 2. aasta kursuse naised just selle loo leidsid ning et see esietendub minu sünnipäeval, kodusel taluõuel, ümbritsetuna ürgsest L-Eestist. Ilus kink, "Maitse Inglid" on minu 90. lavastus ja selliste vägevate naistega!
Maali (Ingrid Ulst):
Minu jaoks oli ja on praeguseni kõige suurem väljakutse murdekeelne roll. See ei ole mu esimene murdekeelne roll, aga see on esimene roll, kus lavastus tervikuna on kirjakeelne. Kuna ma murdekeeles ei mõtle, siis läheb ootuspäratult palju keskendumist tekstile selle kõrval, et vaja on hoida fookus stseenil ja tegelasel. Seega on see lavastus olnud minu jaoks näitlejatöö mõttes suur proovikivi ja õppimise koht eeskätt keskendusmisvõime parandamise võtmes.
Meediakajastused
Neli naist toovad lavale saladused, ootused ja hirmud Lõuna Eesti Postimees, 14.jaanuar 2025