“
Lubatud lõbus ja lihtsameelne lugu on hea määratlus, mis lõbustas ennast ja vaatajat variatsiooniga antiikkirjanduse suurest loost. Ometi polnud see kõva häälega naermise lugu, pigem kõverpeegel moodsast maailmast, mis tekitas ebamugavust ja naer polnud sugugi rõõmus. Tervikus oli mu meelest oluline ka hästi valitud etenduskoht. Vonneguti näidendi lavakirjeldust õnnestus KUMU auditooriumis väga hästi ellu viia ja Kalju Kivi oskas luua minimaalsete vahenditega kõneka lavakujunduse. Tamur Tohvri ja Eero Spriidi vaheline ping-pong oli nauditav. Haroldi tegelaskuju kujutasin lugedes ette küll hoopis teistsugusena, pigem Eero Spriidile sobivana. Samas on Tohvri olekus sellist seikleja natuuri, mis sobis Haroldi tegelaskujuga väga hästi. Kõige koomilisem oli kindlasti tolmuimejamüüja roll, mida Maarius Pärn mõnuga esitas. Eriline tunnustus läheb Polygoni enda kasvandikule Kristjan Tammjärvele, kelle ilmeid oli teiste dialoogi ajal lausa nauditav jälgida – kordagi ei kukkunud ta oma 12-aastase poisi rollist välja. Teiste rollilahendused olid tuntud headuses. Emotsionaalselt oli see minu jaoks vähem mõjus kui eelmine Polygonis nähtud etendus Väävelmagnooliad. Samas mõjus seekordne etendus pigem ratsionaalsele poolele – mäng müütidega, erinevad tegelaskujud kui arhetüübid, kirjutamise ajastu versus tänapäev jne. Mõtteainese pakkujale tasub alati tänulik olla. Ma ei oska öelda, kas oli see Vonnegutil omas ajas niimoodi mõeldud, oli see lavastaja või näitleja teene, aga Karin Raski naistegelane asetas oma suhetepeegli nii meestegelaste kui -vaatajate ette ning kindlasti polnud see peegeldus paljude jaoks just kõige meeldivam.
Peep Ehasalu, Sokos Hotels kommunikatsioonijuht ja kirjanik